Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab muretundega sellest, kuidas eesti rahvale pealtnäha hingeminevate asjadega murendatakse järjekindlalt demokraatiat. Teda toetavad oma postitustes teisedki autorid.
Veiko Vihuri: “Kaks kolmandikku eestlastest ja 14 protsenti muust rahvusest inimestest, kokku 58% pooldab EKÕK lahti sidumist Moskva patriarhaadist. Suhteliselt ootuspärane, kuidas käituvad asja olemust mittemõistvad, ent riikliku propaganda abil efektiivselt ajupestud massid. Kuid kas demokraatia on kõnelenud?
Loomulikult ei ole ühegi kiriku kanooniliste sidemete küsimus kellegi teise asi. Kui me oleme kokku leppinud demokraatlikus õigusriigis (tegime seda põhiseaduse rahvahääletusel), siis peame austama ühtviisi kõikide õiguskuulekate inimeste ühinemis- ja meelsusvabadust, kas see meeldib või mitte. See on vaba ühiskonna alusprintsiip.
Meid peaks murelikuks tegema hoopis riikliku propaganda massiivne kasutamine elanikkonna hoiakute kujundamisel. Tundes rahvahulkade rahulolematuse tõttu võimu käest libisevat, on Lääne liberalistlikud režiimid teinud panuse infosõjale omaenda kodanike vastu. Riiklikud narratiivid, strateegiline kommunikatsioon, suhtekorraldus, faktikontrollid, võitlus nn vaenukõne ja väärteabega – kõik need on mainitud infosõja instrumendid.
Infosõda käib täistuuridel ka Eestis. Koroonapiirangud, Ukraina sõda, energiapoliitika – neis küsimustes ei toimunud ega toimu mingit rahulikku, optimaalseid lahendusi otsivat ühiskondlikku debatti, vaid emotsionaalselt ülesköetud, hüsteeriline karjumine eesmärgiga läbi suruda režiimi poliitiline tahe. Inimesi aetakse kui karja ühest aedikust teise, nii nagu parasjagu vaja.
Kõige suurem pettumus on võib-olla see, et rahvas lasebki endaga sel viisil manipuleerida. Aga mis siin imestada, kui režiimi käsutuses on laialdased rahalised ressursid ja jõu kasutamise monopol. Kodanikuühiskond on aga killustunud ja nõrk – on küll erinevaid ühendusi, kuid need omavad autoriteeti vaid teatud kitsastes sektorites.”
Loo alt kommentaarides on tähelepanuväärne üks postitus, autoriks Jüri Pilliroog: “67% kodanikest hääletas referendumil EL liitumise poolt. Ma arvan, et see protsendi kattuvus ei ole päris juhuslik. See on umbes see protsent, mida on võimalik Eestis saavutada totaalse propagandaga.
Kui ma õigesti mäletan, siis vist oli Mattias Desmeti raamatus massiteadvuse protsentuaalne jaotus umbes nii, et 30% rahvamassist allub väga lihtsalt propagandale või pigem isegi otsib peavoolset narratiivi mida järgida, 30% inimestest pigem ei allu ja siis on keskel see 40%, kelle allutamiseks tuleb rakendada massiivset ajupesu. Selleks, et saavutada protsent üle ~66…70, peaks alustama repressioone, ehk ei piisa ainult propagandast. Vaadates strateegilise kommunikatsiooni narratiiviloome totaalsust Eesti ühiskonnas, siis pole ime, et saavutataksegi nn “rahvast lõhestavatel teemadel“ protsendid kusagil seal 2/3 juures.”
Inga Raitar vahendab: „Toimub massiteabevahendite kaudu elanikkonna lakkamatu informeerimine „ohtudest“, mis on ühteaegu kohutavad, ent samas ka viirastuslikud – viirused, terrorioht, küberrünnakud, ekstremism ja muu selline. Vormitu õud, mis on justkui kõikjal ja mitte kusagil ning mille olemasolu tuvastamiseks ei ole oma silm enam kuningas, vaid usaldama peab „eksperte“ – või vähemasti neid, keda seesugustena välja käiakse. /…/ millega töödeldakse massiks alandatud inimkond mitte pelgalt vastuvõtlikuks mõttele loobuda oma eksistentsile väärtust andvast vabadusest, vaid pannakse seda soovima.
See kõik toimub üha tugevama psühholoogilise afekti ja nõrgema ratsionaalse reflektsiooni tingimustes, et pakkuda välja „ainuvõimalikud“ lahendused, kuidas varemalt vabad inimesed homme tohivad ja ülehomme peavad elama. /Adrian Bachmann/
Inimesed, kas te ikka veel ei märka, et meie endi mõtted hoiavad kogu seda jubejaburat olukorda üleval, mis praegu toimub? Kas pole aru saada, et kogu jutt „julgeolekust“, mida saaks nagu osta meie suureneva maksukoormuse hinnaga, on vaid meie hoidmine pidevas traumaseisundis, kus soovime „iga hinna eest ravitud saada“? Ning see iga hind võib olla meie tegelik hukkumine – just nagu keemiaravi puhul, mil vähirakke hävitades hävivad tegelikult ka organismi nn tavarakud…
“Inimese kütkeshoidmine käib tema mõistuse allutamise kaudu. Mõistusesse sisestatakse info, mida too hakkab võtma tõelisena. Edaspidi võtabki inimene kogu infot, mis maailmast temani tuleb, läbi selle temasse sisestatud vastuvõtumustri. Nii on lihtne kutsuda esile inimestevahelisi konflikte ja ka rahvaste vahelisi sõdu. Sõnad pannakse eri inimgruppide jaoks tähendama erinevaid asju. Tekivad arusaamatused, mis paisuvad vastasseisudeks, probleemideks, konfliktideks, sõdadeks.“ /@Atlantise Väravad /
Ärgakem ometi enne kui on päriselt ka hilja!”
Taivo Sepp filmide “Spermageddon” ja “Isepäine Tuhkatriinu” Eestis näitamise kohta: “Käimas olev on kultuurisõda. Selle tänapäevane vorm ongi kinolinal, või õigemini teleris. Probleemi teine külg on selles, et liberalistid pakuvad noortele seda mida nende hing ihaldab ja teevad seda suures mahus. Samas kui konservatiivide probleemiks on see, et neil pole noortele pakkuda võistlevat alternatiivi. Või on seda ebapiisavalt, ning noored ei huvitu sellest. Ja kuni see on nii, nii jääbki konservatiividel üle vaid mõelda keeldudele, et sellist solki ei jõuaks noorteni.
Kuid keelatud viljadega on teadagi mis lugu. Eesti väikeriigina on selles meelte võitmise konkurentsis muidugi kaotaja rollis. Hollywoodi ja muusikatööstuse vastu siin ei saa. Seepärast peab tõsiselt hoidma pöialt Ameerikas toimuvale kontrrevolutsioonile, et sealt hakkaks tulema midagi, mis ei ole “rämpstoit” noorele hingele.”
Allikas: sotsiaalmeedia