Eestis pole riigimehelikkust. Sulaste ja võõremissaride riigis ei saagi seda olla

Eestis räägitakse palju riigimehelikkusest või selle puudumisest, kuid unustatakse, et riigimehed ja -naised saavad tulla ainult peremeeste, mitte sulaste seast.

Ajaloolane Jaak Valge on kirjutanud valitsemisest kahe sõja vahelises Eestis Vabariigis. Tollal oli kogu võim Tallinnas ja otsused, tulid need siis head või halvad, tuli teha siinsetel poliitikutel.

Tollal sõltus neist otsustest kõvasti rohkem kui praegu – valesti kokku pandud seadus mõjutas riiki katastroofiliselt ja õige seadus võis panna aluse õitsengule. Sama oli ka riigijuhtide otsustega. Poliitiline vastutus oli suur ja sellest ei saanud kõrvale hiilida. Ka raha riigi eksistentsiks tuli leida oma majandusest ja kui seal valed otsused tehti, jäi rahvas vaeseks.

Praegu on kõik valitsejate jaoks lihtsam – seadused tehakse valdavalt eurodirektiivide järgi, riigijuhid teevad otsuseid Brüsseli ametliku poliitika järgi ning riigieelarves on suur tähtsus sealt voolavatel eurorahadel.

Kohalikel poliitikutel teeb see elu meeletult lihtsaks – pole vaja endal otsustada ja riske võtta, sest riiki juhitakse mujalt, eurokäsulaudade alusel. Kui oled lojaalne, tuleb raha ja vastutuse tagajärgede eest saab ülihõlpsalt endalt ära lükata – me teeme ju Brüsseli nõuete järgi.

See on loonud Eestis juba mitu poliitikute põlvkonda, kes ei oska, ei taha ja ei julge enam oma peaga otsuseid vastu võtta ja pelgavad vastutust. Lihtsam on nõustuda sellega, mis öeldakse Brüsselist, võtta vastu katkematud eurorahad ja kinnitada oma lojaalsust.

Eesti poliitiline süsteem on sulaste oma, riigiisad on tegelikult kubernerid ja riik europrovints. Selle on loonud Reformierakond ja teised liberaalsed-vasakpoolsed jõud. Nad ei taha mitte midagi muuta, sest see kinnimakstav vastutamatus ja vastuantav lojaalsus on neile ülimugavad.

Oleks ülimalt huvitav, kui praegu juhtuks midagi, mis lõpetaks lühikese ajaga Euroopa Liidu olemasolu – umbes nii, nagu juhtus Nõukogude Liiduga 1991. aastal. Kust võtaks Eesti selgrooga ja isemõtlevad poliitikud, kes juhiks riiki eurorahadeta ja otsiks ise vahendeid; valitseks nii, et otsuste tegemisel keegi juhiseid ei anna ja kõik tuleb ise välja mõelda; võtaks vastutuse oma tegude eest, sest kui rahvas nälga jääb, siis mujalt ju abi ei tule, ja nii edasi?

Selliseid poliitikuid Eestil peaaegu polegi. Vaadake vaid neid Reformierakonna tegelinskeid nagu Ansip, Kallased, Paet, Mihkelson ja paljud teised – nad oleks ilma Brüseli käsulaudadeta nagu titad. Neil lihtsalt pole peremehe mõtlemist, on vaid sulase alt-üles-vaatamine. Sama on ka Ratase ja Keskerakonnaga ning teiste selle leeri poliitikutega.

Aastate eest kirjutas Voice of Europe ühest konfliktist Euroopa Liidus, kus Saksamaa üritas läbi suruda üht majanduslikku otsust, mis aga ei meeldinud Prantsusmaale ja Suurbritanniale, kes tollal veel EL-i kuulus. Angela Merkel pidi enda poole võitma väiksemad riigid ja Eesti kohta oli ta öelnud rahulikult: “Eesti valitsus teeb nii, nagu mina ütlen!” Peaminister oli tollal Taavi Rõivas.

Eestil pole isegi oma riigipead, sest rahvas presidenti otse valida ei saa ja nii satuvad Kadriorgu sellised liberaalse läänemaailma, Brüsseli ja demokraatide USA emissarid, nagu Kersti Kaljulaid ja Toomas Hendrik Ilves.

Siiski on olemas EKRE. Nagu oli näha rahvuskonservatiivide valitsuses olemisest, julgesid nad ise otsuseid teha – lõpetada tasakaalus eelarve fetiš ja võtta majanduse turgutamiseks soodsaid laene; alustada koostööd ameeriklastega, et saada endale osa rahapesupankade trahvirahadest; lükata tagasi mõnedki Brüsseli katsed suurendada mõju liikmesriikide rahanduse ja välispoliitika üle, ja nii edasi.

Eestist leiab veel riigimehelikkust, aga selleks tuleb võim rahvuskonservatiivide kätte anda.