Eesti on ainulaadne riik, kus ühena vähestest riikidest toimuvad mujal ebaturvaliseks peetavad e-valimised; neid umbusaldab umbes 40% valijatest, kuid seda põhiseadusele mittevastavat toimingut (“Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane”) harrastatakse ikkagi. Aga Eestis pole ausateks valimisteks ka poliitilist tausta.
Taasiseseisvusaja teisel poolel on valitsenud kahtlaste skandaalide poolest tuntud Reformierakond, kusjuures enamik neist skandaalidest on jäänud lõplikult päevavalgele toomata (Siim Kallase 10 miljonit, VEB Fond, Autorollo jpm). See tähendab, et oravatel on kuhjaga põhjust võimust kümne küünega kinni hoida – nad kardavad, et mõni nende jaoks ebameeldiv erakond võib algatada mõne uurimise ja tõe päevavalgele tuua. See aga tähendab paljude poliitiliste karjääride lõppu või isegi vanglat. Eriti veel nüüd, kus Trump annab eeskuju, kuidas võimult tõugatud demokraatide patud välja tuua.
Reformierakonna vingerdamist võis hästi näha ajal, mil EKRE oli valitsuses ja rahandusminister Martin Helme algatas uurimise rahapesu kohta, mis toimus Venemaalt Läände läbi Skandinaavia pankade Eesti filiaalide just Reformierakonna valitsedes ja Jürgen Ligi rahandusministriks olles. Reformierakond üritas igati Louis Freeh` kaasamist selle uurimisse takistada ja võimule naastes lõpetas selle kohe. Oleks oravad puhtad olnud, naernuks nad: otsige aga, seal pole midagi leida. Aga nad läksid paanikasse, ju siis midagi ikka oli.
Oma kuritegude varjamine on piisav põhjus, et hoida võimust kramplikult kinni ja seda just e-valimisi kasutades, mille kohta on Ligi kaude mõista andnud, et kuni on e-valimised, on ka võim nende käes. Vahemärkusena olgu öeldud, et kuigi Reformierakond kaotas vahepeal võimu, sai peaministriparteiks teine ALDE-partei, Jüri Ratase Keskerakond, ja oravate sigadused olid hoitud. Kui EKRE hakkas rahapesu vastu liiga palju huvi tundma ja lisaks ka traditsioonilist abielu seadusandlikult kindlustama, kukutati nende osalusega valitsus kaporatuuri võimupöördega ning valitsema hakkasid kaks ALDE-parteid, kuriteokaaslased.
Siit esimene järeldus: Reformierakond on ebaausate valimiste peamine mootor ja e-valimised on nende kaitsevahend, et nende kuritegudeni mingilgi moel ei jõutaks. Seda ei taha ka teised nende marionetid – Eesti 200 on kindlasti vastu sellele, et keegi uuriks, mil määral mõjutas Johanna-Maria Lehtme valimistulemusi ja kas annetusrahadest võis ka Eesti 200 kukrusse midagi tilkuda.
Suuri kahtlusi tekitab ka see meeletu ringkaitse, mis on e-valimiste ümber tekitatud. Sellesse kuuluvad kohtusüsteem, valimisteenistus ja veel paljud institutsioonid, mis lükkavad tagasi kõik kahtlustused, kõik esitatud kaebused, kõik soovid kuidagi e-valimistes selgust saada (või siis korraldatakse kiiresti mingi Potjomkini küla, mille varjus saab kõike tõrjuda). Kui hiljuti esitas Riigikogu aseesimees Arvo Aller OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroole ODIHR taotluse anda hinnang e-valimistele, läbis võimusüsteemi taas närviline kahin ning tööle hakkasid igasugused neutraliseerivad toimingud.
E-valimistega on sama, mis rahapesu uurimisega – kui asi on kristalselt puhas, siis poleks valimisteenistusel mingit põhjust takistada mistahes kahtlejaid sellega tutvumast: näete, vaadake ise, veenduge, et kõik on puhas ja aus! Aga seda ei tehta, vastupidi, üha enam tuleb ette intsidente, kus küsimuste esitajaid tõrjutakse, eemaldatakse koosolekutelt ja nii edasi. Ehk siis peaks valimisteenistus olema nagu hunt multifilmis “Oota sa”, kes miilitsate möödudes alati taskud pahupidi tõmbas.
Kolmas asi, mis valimised ebaausaks võib teha, on ühispartei katkematu soov EKRE mistahes hinna eest võimust eemal hoida. Rahvuskonservatiivide erakonda on pikka aega demoniseeritud ja represseeritud, muuhulgas on EKRE liikmetel raske töökohti hoida või äris püsida. Kui ühiskonna vasakliberaalsesse ossa on tekitatud suur hulk EKRE-t vihkavaid inimesi, on väga tõenäoline, et nad satuvad ka valimissüsteemi ja teevad seal kõik, et EKRE hääli “ära kaotada” või Reformierakonna ja Eesti 200 hääli lisada. Nii nagu on seda näha Venemaa valimiste klippides.
See on tõsine süüdistus, kuid võib olla reaalne, kui vaadata, kuidas valimiste ajal on EKRE inimesi keeldutud vaatlejateks võtmast. Jälgides seda, kui vaenulikud on näiteks 30-aastates naised rahvuskonservatiivide suhtes ja kes on samas väga palju tegevad just riigi administratsioonis, võiks pigem imestada, kui nad ei tee midagi, et EKRE-le mistahes moel “käru keerata”. Foon selleks on olemas ja väga tugev.
Siin võib paralleeli tõmmata Saksamaaga, kus samal moel vaenatakse AfD-d ja viimaste valimiste ajal teatasid ka Brüsseli asjapulgad, et kui see immigratsioonivastane erakond peaks võitma, siis võidakse midagi ette võtta valimistulemuste tühistamiseks, nagu seda tehti Rumeenia presidendivalimiste esimese vooruga, kus võitma hakkas “paremäärmuslane”.
Moldova, Gruusia ja Rumeenia valimiste taustal, kus “euromeelsed” hirmutasid Venemaa sekkumisega (mis kahtlemata on olemas), räägitakse Eestis hämmastavalt vähe Kremli võimalikust sekkumisest Eesti valimistesse. Võib-olla on üheks põhjuseks see, et kui Kreml seda teeb, siis katsub ta rünnata Eesti e-valimisi, eriti kui arvestada Venemaa üleüldist küberaktiivsust kogu maailmas ja seda, et ka Venemaa kasutab e-valimisi, olles seega nende toimimisega tuttav.
Kujutage vaid ette, kui tuleks uudis, et Venemaa häkkerid ründavad Eesti e-valimiste süsteemi – paljud loobuksid kasvõi igaks juhuks sellest ja kasutaksid pabervarianti. See aga ei tundu Eesti võimuparteidele kuidagi lubatav olevat ja seetõttu Eestis ka “Venemaa sekkumise” varianti, mis mujal EL-is on laialdaselt kasutusel, ilmselt ei kasutata.
Eesti valimissüsteemi nõrkust ja ebademokraatlikkust näitavad paljud valimised: see, kuidas EKRE vastu algatati ruttu hääbunud “Prigožini asi”, samas aga varjati Eesti 200 Slava Ukraini täiesti reaalset skandaali; kuidas kolossaalse maksutõusulaine algatanud Reformierakond hoidus sellest valimiskampaanias rääkimast ning kergeusklike häältega võimule saades kohe makse kergitama asus; kuidas Eestis võimumehed ja -naised kohe mitte millegi eest ei vastuta… seda loetelu võiks pikalt jätkata.
Üks ere näide manipulatsioonidest valimistel on Jevgeni Ossonovski valimine Tallinna linnapeaks, kus toimingut korrati kolmel korral, kuni saadi sobiv tulemus. Kas pärast seda tõesti keegi Eesti valimis- ja võimusüsteemi aususesse usub?
Seega on Eestis eeldused ebaausateks valimisteks tugevalt olemas. Võimuparteid, eriti Reformierakond, on monopoliseerinud justiitssüsteemi, õiguskaitseorganid ja valimiskeskkonna, viimastel aastatel on jõudsalt parlamentaarset demokraatiat piiratud, riigis tekitatakse jälgimisühiskonda, seadusandlus läheb üle represseerimiseelistustele jne – sellises totalitarismile kalduvas ühiskonnas ei saagi vabu valimisi olla. Demokraatia tuleb alles taastada.
See tundub küll utoopilise ettepanekuna, aga Eesti võiks 2027. aasta Riigikogu valimistel teha e-valimistes pausi ja viia need läbi ainult paberhääletusena. Kui e-valimised on ausad, siis peaksid proportsioonid varasemate valimistega võrreldes säilima, ja see oleks hea põhjus ning tõestus ka e-valimistega jätkamiseks. See eeldaks muidugi ka pidevat ja tõsist kontrolli e-valimiste üle.
Samas – kui keegi teine e-valimisi usaldusväärseks ei pea, tuleks need lõpetada, ärajätmise aluseks on juba suur usaldamatuse protsent.
Uued Uudised