09.03.2019
Hiina puhul ei maksa kunagi unustada, et see pole vaba, vaid Kommunistliku Partei poolt riiklikult juhitava turumajandusega riik.
Üldine vaimustuspuhang selle üle, kuidas hiinlased on valmis Tallinn-Helsingi tunnelisse 15 miljardit investeerima, näitas Eesti poliitilise ja majandusliku ladviku orjamentaliteeti.
Ehk siis valitseb Eestis vaimustus hiigelprojektide üle, nagu Rail Baltic või miljardiline tselluloositehas, mis viiksid meid justkui maailma tippu. Keegi ei mõtle sellele, kas ja kui palju saab sellest kasu alla miljoni eestlast või üle miljoni Eesti kodanikku – aga on ilmselge, et meie saame kaudset kasu, tõelisi vilju hakkavad lõikama hoopis teised ja võõrad.
Ja mis kasu on siis meil oma maa ja varade äraandmisest? Ehk täpsemalt – mis kasu on jõukast Balti regioonist, kui põlisrahvas vaatab maailma vägevate rahavoolusid pealt? Võõrpangad juba imevad Eestit tühjaks…
Ainus, kes selle pakkumise peale ettevaatlikuks tõmbas, oli majandusvaatleja ja ettevõtja Raivo Vare, kes hoiatas: “Euroopa Liit ei taha hiinlasi lasta mitte mingil viisil «oma vetesse», see pole ka mingi saladus. Nimetame asju õigete nimedega, sest Euroopa Liit kardab hiinlasi eriti infrastruktuuri ehituses. Nende võimekus on maailma suurim, kaugelt üle kõigist teistest.”
Näiteks mullu detsembris kritiseeris ka Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker hiinlaste majanduslikku invasiooni Aafrikasse, väites, et hiinlased mässivad sealsed riigid võlgadesse. Hiina majanduslik imbumine Venemaa Siberisse ja Kaug-Itta ning maade hõlvamine seaduslikul moel on juba ammu teada fakt. Ka Lõuna-Hiina merre ehitatavad tehissaared on mõeldud just suurriigi territoriaalvete laiendamiseks.
Viimase Hiina Kommunistliku Partei kongressi ajal oli taas tugevamini tunda ideoloogia naasmist majanduspoliitikasse. Üks hiljuti seal käinud Eesti muusik hoiatas meie inimesi ärisidemete eest Hiinaga – seal pole sellist vaba turumajandust nagu Euroopas, sest kogu pika turnee jooksul esines ta ainult riiklikes kontserdisaalides – eraettevõtlusel põhinevat kontserdikorraldust seal polegi.
Kõik näitab, et hiinlastel on maailma võtmine oma käpa alla majanduslikul teel täiesti reaalne plaan. Viimased viis suurt tselluloositehast on Soomes ehitatud (või ehitatakse) Hiina kapitali toel, nende toodang läheb Hiinasse ja juba on ka põhjanaabrite juures kuulda kriitikat, et soomlased pillutavad liiga heldelt oma metsi Aasiasse. Ka Est-Fori mehed ju ei avalikustanud lõpuni, kust nad miljardi kokku kaabivad – küllap oli sealgi hiinlaste rahalubadus taga.
FinEst Bay Area advokaat Paul Künnap ütles, et hiinlaste hiigelinvesteeringut Tallinna-Helsingi tunnelisse ei peaks nägema julgeolekuohuna. «Kuigi raha tuleb osaliselt Hiinast, on see siiski meie projekt,» on ta kindel. Aga mida muud saakski tunneli advokaat öelda? Uued Uudised kostavad seepeale, et ega hiinlased tee midagi heast südamest – kommunistidest ettevõtjaid tasuks eriti karta. Projekt võib ju meie oma olla, aga loeb ikka raha, millega see ellu viiakse.
Eesti vajab suuri projekte, kuid need peavad olema kasulikud ennekõike Eesti riigile ja eesti rahvale. Hiina raha peaks igal juhul vältima, sest investeering tähendab ikkagi raha andja peremeheks olemist. Väikest Eestit majanduslikult alla neelata pole Hiinal sugugi raske ja EL-i hoiatus Hiina kapitali eest näitab, et see oht on maailma kaubandusreegleid arvestades olemas ka siis, kui me oleme EL-is.
Praegune riigivõim aga lubab siia kontrollimatult võõrtööjõudu ja võõraid investoreid, laiendab hoolimatult kodanikkonda, surub tahaplaanile eestluse ja rahvusriikluse, annab riigi territooriumi suurte firmade ja võimsamate riikide kätesse – ja ühel hetkel avastame me, et meie maa peremehed on teised. Mis kasu on jõukast Eestist, kui eestlasi siin enam pole või on nad väike rahvakild maakolgastes? Eesti on riigina vajalik ainult eestlastele, ta on Eestina tähtis vaid meile ja kui meid enam pole, siis ei ole mingit tähtsust, kas tühjaks kaevatud ja täis ehitatud maalapil elavad neegrid või hiinlased, vaesuses või jõukuses.
Allikad: ERR, Postimees