28.01.2024
Tüüpiline vasakpoolne “tühistaja”.
Ilmselt on loomulik see, et kultuuriinimesed ei jää kõrvale ühiskondlikest protsessidest, kuid viimasel ajal on asjad sellega täielikult metsa jooksnud. See näitab, et siia imporditud vasakpoolsete “tühistamiskultuur” on laastav kõigile.
Eelmine “tühistamisaeg” oli Nõukogude ajal, mil ühiskonnakriitilised inimesed mõisteti “töökollektiivide” poolt kodanlikena natsionalistidena hukka. Eesti taasiseseisvudes oli pikk aeg, mil valitsesid sallivus ja demokraatia ehk kunstiinimesed läksid küll üksteise ja ühiskonnaga riidu, aga mingeid negatiivseid tulemusi see inimestele kaasa ei toonud. Peale isiklike suhete sassimineku ehk.
Viimased kümme aastat ehk kooseluseaduse naginast saati on elu Eestis taas ära keeranud ja vasakpoolsete hävituslik ideoloogia naaseb Lääne poolt woke-kultuuri ja tühistamiskampaaniate kaudu. Avalikult “tühistatakse” ennekõike rahvusmeelseid ja konservatiivseid kultuuriinimesi, aga see lööb ka teist poolt.
Postimees kirjutab: “Kaks inimest ostsid “Kinoteatri” piletid tagasi, kuna pärast “Eesti Laulu” poolfinaalis kõlanud nalja ei soovinud nad Niinemetsa enam näha.” Sotsiaalmeedias naerdakse: “Kas need olid Siim ja Kaja Kallas?”
Kahe ülereklaamitud inimese pärast ei maksa Tõnis Niinemetsal küll muretseda, aga ilmselt jääb ta vasakpoolsetele tühistajatele veelgi rohkem hammastesse. Niinemetsa suur miinus on see, et ega ka konservatiivne leer teda eriti armasta, ta on ka neid aasinud. Vaat see mõlemapoolne boikott võib valusalt mõjuda. Kuigi usutavasti annaks enda juurde jäämine artistile konservatiivide poolt punkte juurde. Seda aga ta ei tee.
Niinemets püüab nimelt nüüd konflikti siluda, väites, et ta ei olevat kedagi solvanud. Selle peale kirjutab poliitikavaatleja Taivo Sepp: “Selline tühistamine on vasakpoolsete seas muidugi tõsine asi. Kuid on ka tõestatud, et vabandamine stiilis “ma ei solvanud kedagi” selles ringkonnas ei aita. Kui hakkad vabandama, siis tambivad nad su lõpuni maa sisse. Sest sellega võtad sa süü justkui omaks ja tühistamine saab vaid hoogu juurde.”
Tegelikult toimub Eesti kultuurimaastikul praegu tugev polariseerumine, kusjuures teine pool ei tühista siiski avalikult, vaid “hääletab jalgadega”. Üks kommentaator kirjutab: “Olin kunagi suur Andrus Vaariku fänn, aga nüüd ei käi enam tema etendustel, sest pärast seda, kui ta sotsiks hakkas, on ta hakanud vastikult käituma ja lihtsalt ei kannata enam seda kunagist andekat ja armastatud näitlejat vaadata. Samuti Peeter Ojat, Märt Avandit ja teisigi, näiteks seda seltskonda, kes lagastas ära laulu “Ei ole üksi ükski maa.” Eestis on endiselt sedavõrd palju andekaid artiste, kes teistega ei nori, et suvisel kontserdiperioodil leiad alati kellegi, keda vaatama minna.”
Seega boikoteeritakse tugevasti ka vasakpoolseid kultuuriinimesi, aga seda ei reklaamita, ei tehta tühistamiskampaaniaid ja seetõttu paistab see välja ehk ainult piletimüügi kahanemisest.
Koroona ajal said esinejad suure hoobi rahakoti pihta, sest kontserte lihtsalt ei lubatud teha. Nüüd aga laastavad nende tegevusvälja ilmselt poliitilised mängud, ennekõike tühistamiskultuur, mis mõjutab sisuliselt kõiki. Kui õpetajad hakkasid streigiks valmistuma, tõstsid häält ju ka “tühisüdametest” Gazat toetavad näitlejad, kes nõudsid riigilt raha. Ehk on nende sissetulekute kahanemise taga see, et ka nemad ise “ussitavad”?
Teatri-, kontserdi- ja muu publik on ilmselt tuntavalt “poole valinud”, kuid artistid ei saa naljalt kedagi kõrvale jätta, sealhulgas ka vanemat ja konservatiivsemat publikut, sest just vanemad on suured etendustekülastajad ja nooremad, kel on oma nutimaailm, pisut vähem. Vanemate inimeste seas on kontserdikultuur väga tugev ja neil on aega seal ka käia (kui pärast maksutõuse raha alles jääb).
See on kurb, mis toimub, sest polariseerumine lööb valusalt eesti kultuuri pihta ning jagab kultuuriinimesed vastavalt kas vasakliberaalse või konservatiivse vaatajaskonnaga artistideks. Siin võiks eeskujuks olla laulja Alen Veziko, kellelt paluti kord Tallinna TV-s mingit hetke poliitikateemat kommenteerida, kuid ta keeldus, öeldes, et ei taha oma fänne lõhestada.
Tänases Eestis see enam välja ei tuleks, sest vasakpoolsed on oma “tühistamiskultuuri” juba sisse toonud, ja teiseks, ka üritused on ideoloogiliseks muutumas. Näiteks osati Tartu 2024 kultuuriüritused ära seostada LGBT-ga ning ilmselt saavad selle üritused olema woke-rahva rõõmupidu, millest rahvusmeelsed inimesed eemale hoiavad. “Mina ei võta osa ühestki Tartu 2024 üritusest kuna nad toodavad jõuliselt LGBT üritusi,” kirjutab Lauri Koni sotsiaalmeedias.
Ühiskonnategelane Peeter Espak omakorda kirjutab: “Ajan tartlasena koguaeg eri meie kunstnike ja kirjanikega juttu ja vahel satub seltskonda ka lauljaid (sh Vokonski), aga mitte keegi neist ei räägi miskit Tartu 2024 pojektist, sest tuntud Tartu loomeinimesed ei näi sellesse üritusse olevat kaasatud. Ehk siis Tartus on see üritus mu meelest tundmatu – keegi isegi ei tea, kes seda korraldab. Ürituse peamine alatoon näib olevat sooideoloogiline agitatsioon – aga noh tulgu taevas appi – võtnud siis mõni tuntud Tartu homoseksualist kasvõi vapiloomaks!
Ainus, mis ongi kuidagi kõrva jäänud, on see, et üritus keskenduvat Eurovisiooni lauluvõistlusele – mis pole aga mitte kultuur, vaid väga halva kvaliteediga sport. /…/ Eurovisioon toob igale keskmisele eurooplasele näole eelkõige iroonilise naeru ja tõdemuse, et olen küll kuulnud, aga ükski endast lugupidav inimene seda jama ammu enam ei jälgi. Austerlasedki oma Kontsiita Vorsti enamasti siiralt häbenevad – sest iga keharakuga muusikarahavas ei soovi samuti, et neid Euroopas teataks labase palagani ja täieliku jampsi tõttu. Kui austerlastel on häbi, et nende laulukultuur ja kultuurirahva maine sai kannatada – siis miks seda jama veel Eestisse peab tooma?
Ehk siis meile pakutakse Tartu kultuurina (väljaarvatud pigem üldkontekstis vähesed päris kultuurilised ja ka teaduslikud väljapanekud) mingit Euroopa suurlinna subkultuuri igapäevast diskot või reivi, kuhu võib ilma mingi eraldi sündmuseta lihtsalt diskopileti osta 15 eur eest ja täpselt samasugusel üritusel käia ükskõik kus – Brüsselist ja Münsterist kuni Bukarestini välja.
See on Eestis paradigmaatiline! Me ei projitseeri välja seda kvaliteeti ja ka oskusi, mis meil endal on maailmale pakkuda, vaid impordime omale sisse seda, mis mujal maailmas ongi teise- või kolmandajärguline jampsimine ning esitame seda hoopis meile kohapeale ideoloogilise doktriinina kui mingit “lääne kultuuri või ka teadust” – mida ta aga ei ole.
Kui peamise meediakeskpunktina on välja reklaamitud Eurovisioon ja Conchita Wurst – siis kõik kenad ülevaated meie rahva folkloorist, ilusad filmiõhtud ja paljude tublide inimeste poolt korraldatud sündmused võib samuti oma kaalult maha kanda – sest mitte ükski tõsiseltvõetav inimene (v.a. kogemata) ei saabu vabatahtlikult üritusele, mille keskne kuvand meenutab keskaegset laadaatraktsiooni stiilis “habemega naine ja küürakas mõõka neelamas”, millele järgneb etteaste elevantmehelt. Selle kõige asemel peakski laval olema peaesinejana meediapildis olgu meie setud või hoopis kes iganes tippmuusikast – sest see on see “päris” mis ka maailmale huvi pakub. Mitte odav laadapalagan või kolmandajärguline ideoloogiline popkultuur.”
Peeter Espaki jutule tuleb au anda – meie kultuurimaastikule on tunginud vasakpoolne saastavool, mis laastab kõike ja kõiki.
Uued Uudised