Eestlased ei märka või ei taha märgata, kuidas nende keel hääbub – aga veel pole hilja tema eest võidelda!

Öeldakse, et rahvuse tähtsaimaks ühendajaks on keel, ja kui see hääbub, siis kaob ka rahvus.

Eestis ei hooma paljud endiselt, et eesti keel on ohus. Või siis nad ei hooligi sellest. Nagu ka ajakirjanik Toomas Sildam, kes tehes intervjuud rahvuskonservatiivide ühe liidri Martin Helmega, oli ründav just võõrtööjõu osas, mille sissevedu näis ta paratamatuks pidavat.

Sildam kuulub ilmselt nende hulka, kes ei tee suurt probleemi sellest, kui tal tuleb Maximas umbkeelse venelannaga ja baaris inglise keelt kõneleva neegriga suhelda – tema arvates on see areng! Kui ta ühel päeval avastab, et mõtleb ka ise võõras keeles, ongi tast saanud Thomas.

Mina näen erinevalt Sildamist iga päev eesti keele kadumist. Sõitsin laupäeval liininumbrit 237 kandnud bussiga Keila-Joale – eestlasi oli selles vaid üksikuid, peamiselt sõitsid puhkama venelased ja ka bussijuht oli sellest rahvusest, kuigi riigikeelt purssis päris talutavalt.

Õhtul seisis meie kortermaja akna all suur seltskond noori ja esmakordselt kuulsin, et räägiti läbisegi inglise ja vene keeles, eesti keelt aga polnudki kuulda.

Ühistranspordis aga võib märgata üht uut tendentsi, nimelt valjuhäälset inglise keeles rääkimist. Tean, et vene keeles üle trammi rääkimine pole eestlastele kunagi meeldinud, nüüd aga teevad nad ise sama inglise keelega.

Nimelt on näha, et üks pool kõnelejatest on tõesti võõramaised noored, teine pool aga eesti omad, kes teadlikult valjusti rääkides rõhutavad – näete, ma räägin maailmakeelt! Ma väga loodan, et sellist hinnangut andes ma eksin. Võõrkeeli tunda ja neid rääkida on tore ja vajalik, kuid emakeelt matsirahva keeleks pidada ja väljakutsuvalt “härrasrahva” keelt pruukida on vastik.

Olukord eesti keele ümber pole hea ja ainus asi, mida me saame teha, on tema eest võidelda – ja Eesti on ainus koht, kus seda teha. Nagu rahvuskonservatiivid ka teevad ja Sildamid ei tee. President Kaljulaiu püüdlused aga on lihtsalt kosmeetilised, et mingit huvi välja näidata, kuigi südames seda pole.