Eestlased ei tundu enam turvalist ja rahulikku rahvusriiki tahtvat

Eesti inimesed on rahulolematud, kui kodukandis valitseb mingi korralagedus, keegi häirib rahulikku elu ja turvalisus on kadunud, kuid oma tegeliku tegevusega nad sellist keskkonda ei toeta.

Alles eelmisel nädalal algatas Kaja Kallase valitsus migratsioonireeglite leevendamise, mis kinnistab võõrad Eestisse alalisemalt, kuid peale rahvuskonservatiivide keegi selle vastu välja ei astu.

Kogu sotsiaalmeedia on täis videoid sündmustest Valgevene-Poola piiril, kus on selgelt nähtavad raevunud habetunud mehed, kes loobivad kive Poola piirivalvurite pihta – kas keegi tõesti tahab neid siia? Need mehed tulevad Afganistanist, Iraagist ja Süüriast, kus on aastakümneid sõditud ja inimelu kümneid kordi odavam kui Eestis. Ometigi ootavad “sallivuslased” neid Eestissegi.

Ega võõrtööjõudki meile turvalisust lisa – Delfi kirjutas juba “maasikasõja” suvel ukrainlasest ettevõtjast Arsenist, kes imestas eestlaste seaduskuulelikkuse üle, kusjuures endal oli juba mitu pahandust politseiga kaklusest kuni kiiruseületamisteni. Kolmandast maailmast tulijad on teisest kultuuriruumist, nende mentaliteet ja töökultuur on teised kui meil. Võõrad teevad ära odava töö, mida me ise teha ei taha või on see meie jaoks liiga vähetasustatav, aga ega nad meie riiki turvalisemaks ja elatavamaks ei tee.

Meil räägitakse võõrtööjõu kontekstis küll IT-spetsialistidest, aga nemad on hoopis teine maailm ja nende värbamine käib täiesti teisi radu pidi, kus reeglid on juba ammu ülilahjad. Praegune leevenduspoliitika puudutab just ukraina ja usbeki ehitajaid ning muid palgatöötajaid, kes on ka Eesti kriminaalkroonikatesse ennast kindlalt sisse kirjutanud.

Eesti areneb ja tööjõudu on vaja, aga kui me lahendame probleeme võõraste abiga, siis saame küll juurde jõukust, kuid kaotame turvalisuse. Kõigis lääneriikides on see just nimelt nii läinud.

Võõrtööjõu sissevedu ja massimigratsioon on juba ammu oma vahel seotud, sest enamik liikvele läinud migrantidest on majandusmigrandid. Eestile pole aga suurt vahet, kas tulijad on ametliku loaga ukrainlased, Brüsseli poolt pähe määritud kvoodipagulased või illegaalselt üle piiri ronijad – kõik nad viivad selleni, et eestlaste osatähtsus kodumaa rahvastikus langeb.

Konservatiivsed väljaanded kirjutavad sakslastest, prantslastest, rootslastest, hollandlastest ja teistest põliseurooplastest, kes meenutavad, “kuidas enne oli”. “Enne” oli siis, kui need maad polnud veel migrantide alla mattunud.

Inimesed ei mõista elu. Kui kellegi juures heliseb uksekell ja ukse taga on võõras perekond, kes teatab, et nemad kolivad nüüd teie korterisse sisse, siis sõbralikult ja jaatavalt ei nooguta selle peale keegi. Eriti kui nende selja taga on võimuesindajad, kes teatavad, et teile on lisaperekond määratud ning naabruses elavad lillelapsed teatavad, et kõik peavadki nüüd oma kortereid võhivõõrastega jagama.

Oma korterit ei jaga keegi sel moel, aga kodumaa jagamist peetakse justkui loomulikuks. Kõige hullem aga on, kui käest antakse turvalisus, mida on vaja ennekõike eesti naistele, et meil ei tuleks Kölni käperdusööd või veel hullematki, näiteks Turu pussitamist, kus marokolane “andis nuga” lapsevankriga naisele.

Eestlased arvavad, et meiega seda ei juhtu. Nii arvasid ka rootslased ja soomlased. Aga juhtub küll. Meil on juba süürlasest naisepõletaja ja aafriklastest taksojuhid-vägistajad. Aga uksed tehakse uutele sellistele veelgi rohkem lahti.