Eestlased õpetavad aafriklastele… ikka rohepöörasust

Kui Eesti ettevõtjatel raha on, siis miks mitte seda Aafrikas juurde teenida, aga nende tegemisi jälgides selgub, et vaest Aafrikat, kus kaevupump oleks suurem väärtus kui elektriauto laadimisjaam, aidatakse asjadega, mis lähevad pigem kokku kodumaiste ja “euroopalike” kampaaniatega kui aafriklaste vajadustega.

BNS vahendab: “Eesti ärimentoritest koosnev žürii valis Windhoekis toimunud demopäeval 25 alustava Namiibia ettevõtja hulgast välja viis parimat äriideed – võidutiimide esindusliikmed said Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) poolt auhinnaks võimaluse minna Latitude59 Keenia konverentsile kontakte looma.

Parimateks ideedeks osutusid tudengitele tööpraktika simulatsiooniplatvormi arendav Billet, ürituste korraldamist lihtsaks ja nauditavaks muutev NDAMONAKO, kilekotte ja plastikpudeleid taaskasutamisele suunav Betterpack, innovaatilisi elektriautode laadimisjaamasid arendav Immense Energy ja kohaliku ökosüsteemi ehitajast entusiast tiimist The Great Facilitator.”

Esimesed kaks ideed sobivad hästi arenenud ühiskonda, mida Namiibias ja mujalgi kohtab tõenäoliselt vaid pealinnades. Plastikuuputus on Aafrikas suur probleem, Betterpack on seega hea algatus, aga kahtlane on see, kas taaskasutamine on mistahes Aafrika riigis toimiv (seal juhul peaks olema tööstus, mis neid uuesti kasutusele võtab). Elektriautode vasikavaimustuse eksportimine vaesesse Aafrikasse, kus elekter on enamikule inimestest luksus, on ilmselgelt pseudoteema, mis kuhugi ei vii. “Kohaliku ökosüsteemi ehitaja” kõlab kuidagi kummaliselt.

Ilmselgelt ekspordib Eesti “kolmanda maailma” riikidesse ainult neid asju, mis lähevad kokku rohepöörde ja teiste kampaaniatega, iseasi on see, kuidas nood ettevõtmised seal tööle hakkavad ja kas aafriklased ei pumpa lihtsalt “rumalalt valgelt mehelt” raha välja.

Kui vaadata “Kahe Kange” või 4X4 meeskonna Aafrika-reise, siis sealsete maade vajadused tunduvad küll märgatavalt lihtsamad ja argisemad olevat, “edumeelsed lahendused” jõuavad ilmselt väga vähesteni ja reaalses elus kasutatakse seal elektriauto asemel tuktukki.

President Kersti Kaljulaid sai omal ajal tuntuks sellega, et käis kõikvõimalikes riikides digipööret tutvustamas. Pigem tutvustas ta ennast ja sai nautida poliitturismi – vaevalt et keegi neid ideesid Aafrikas või Okeaanias väga juurutama asus.

Eesti osaleb teisteski plaanides: “Stockholmi Keskkonnainstituut (SEI) koos Ukraina valitsuse ja Rootsi Rahvusvahelise Arengukoostöö Agentuuriga (Sida) alustasKiievis projekti, mis aitab Armeenia, Gruusia, Moldova ja Ukraina valitsustel koostada riiklikud rohepöörde teekaardid. Rahvusvahelise tähtsusega projekti panustavad teemavaldkondade juhtidena ka SEI Tallinna eksperdid,” kirjutas BNS mullu oktoobris.

BNS vahendab: “Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) ja kliimaministeerium kutsuvad alates 5. jaanuarist rohetehnoloogiaga tegelevaid asutusi küsima toetust projektidele, mis aitavad kaasa arenguriikides kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele. Riik on seni toetanud arenguriikides 27 projekti ligi 4,2 miljoni euroga. Sellel korral toetatakse rohelahendusi ligi 950 000 euroga, teatas KIK.

KIK ootab taotlusvooru projekte, mis aitavad kaasa kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele Armeenias, Botswanas, Gruusias, Kosovos, Moldovas, Ukrainas, Keenias, Põhja-Makedoonias, Tansaanias, Rwandas, Ugandas ja Namiibias. Taotlused on oodatud kõikides valdkondades, mis aitavad kaasa riigi kliimaeesmärkide täitmisele ja mis lähtuvad OECD metoodikast ehk Rio markeritest.”

Ei pea ilmselt Aafrikaski käinud olema, et aru saada: Must Manner vajab täna sootuks teisi asju, mida Eesti seal pakkumas käib. Kuidas oleks näiteks niisutussüsteemide rajamisega? Sest kui eestlased pakuvad Aafrikale midagi, millega sealsel ühiskonnal midagi peale hakata pole, võivad nad varsti kohata seal venelasi, kes pakuvad mustadele märksa praktilisemaid asju.

Uued Uudised