20.12.2021
Eesti kaitseväe auto
Viimasel ajal on palju räägitud kaitsetahte hävitamisest Eestis, mis tähendab seda, et idapoolse võimaliku agressiooni korral ei teki laialdast riigikaitset, vaid inimesed vaatavad, kuidas siit minema pääseda – pole mille eest sõdida.
Inimeste kaitsetahet on Eestis massiliselt lammutatud ja eriti tugevaks on see läinud pandeemia ajal – kui inimesi on riigi poolt represseeritud, sunnitud tegema seda, mida nad ei taha, siis kas tõesti loodab keegi, et sellise riigi ja valitsuse eest keegi hea meelega võitlema hakkab?
Kui tuleb sõda, mis Venemaa agressiivsuse ja USA kapitulantliku tegevuse tõttu muutub üha tõenäolisemaks, siis lähevad rindele sajad mehed, kes võitlevadki Eesti, mitte valitsuse või poliitikute eest. Aga kui patriootide read hõrenevad, siis kust võetakse reserv?
Keda võiks panna ütlema: “Mehed, relvile, kodumaa on ohus”? Kindlasti presidendi, kes on siiani osanud ühiskonda mitte lõhestada – juba see on suur saavutus. Kaitseväe juhataja Heremi? Ei, see mees saaks ainult käsutada, tema aatelised üleskutsed ei mõjuks, sest ta on selleks liiga palju kaitsetahet lõhkunud.
Peaminister Kaja Kallas? Tema üleskutse peale ei läheks mitte keegi sõtta, seda nii tema riigikaitsevaenuliku poliitika pärast kui ka seetõttu, et reformierakondlaste seas pole eriti palju aatelisi eestlasi – nemad loodavad EL-i, NATO, ÜRO ja teiste selliste institutsioonide, mitte eesti mehemeele peale.
Riigikogu esimees Jüri Ratas? Tema taga pole kodumaad kaitsvaid eestlasi, vaid on venelased, kes Eesti riigi eest ja NATO poolel sõdima ei hakka, neile on Venemaa osas veri paksem kui vesi. Sama on Kristina Kallasega, kelle globalismimeelsus lausa välistab selle, et tema võiks rahvusriigi kaitsele kutsuda, ja Indrek Saar oskaks ehk ainult revolutsioonile meelitada.
Tõenäoliselt oleks sõja korral ainsad liidrid, kelle üleskutset võtaks vähemalt rahvusmeelsed eestlased kuulda, EKRE juhid, eriti Mart ja Martin Helme. Muide, Kaja Kallas üritas korduvalt EKRE liidreid oma toetajaid vaktsineerima õhutada – kui nood oleks sellega kaasa läinud, oleks kaitsesüstijate arv kindlasti tõusnud. Ainult et rahvuskonservatiivide juhid on vabaduse poolel ja ei kutsu kedagi tegema midagi vastumeelselt.
Kaitsetahtega on Eestis lood tõesti kehvad. Liiga palju on inimesi pandud lootma mitte endile, vaid rahvusvahelisele abile, mistõttu paljud loodavadki, et NATO sõdib meie eest, eestlased aga liduvad sõjateadete korral lennujaama või sadamasse.
Teiseks on liiga palju hävitatud seda Eestit, mille eest inimesed sõdima läheksid. Sooneutraalne või samasooline, “tühistav” ja igasuguste võõraste vastu salliv, Brüsseli suunas koogutav ja suveräänsust äraandev, traditsiooniliste asemel “euroopalikke” väärtusi juurutav Eesti pole paljudele enam see, mille eest sõdida. Kui eestlane on vaenukõneseaduse alusel Maris Laurilt kolm aastat vangistust saanud, siis Lauri-Eesti eest ta enam ei sõdi.
Eesti muudab kaitsetuks ka massimigratsioon. Mustamäel elav nigeerlane, Tallinna Ülikooli sakslasest multikultiprofessor või ehitusel töötav ukrainlane ei hakka selle maa eest sõdima. Mida rohkem tuleb kodanikke, kes pole Eestist pärit, seda vähem on kaitsetahet, sest võõrastel on häda korral alati koht, kuhu tagasi minna. Saab valida ka teise koha.
Eesti kaitsepoliitika on juba suuresti globalistlik ehk siis lähtub see sellest, et oleme osa millestki suuremast ja tagatiseks ongi liitlassuhted. Suuresti see ongi õige, ilma NATO-ta me hakkama ei saaks, aga see päris õige vastupanu ei sünni siiski mitte NATO staapides, vaid selle väikese rahvakillu südames, kellele on see maa isade maa ja kaitsmist väärt. Kõik muud momendid ainult toetavad seda ja mitte keegi seda maad meie eest kaitsma ei hakka. Seepärast ongi kuritegelik see kaitsetahte tapmine eestlaste südametes, mis praegu siinmail liberaalide valitsuse poolt toimub.
Mina kaitseliitlasena võtan kindlasti relva kätte, aga ma ei tee seda mitte “avatud” ja “salliva” Eesti eest, mina kaitsen eestlaste Eestit.
Jüri Kukk