12.06.2018
Eesti naised alustavad sageli suhteid võõramaalastega ja mingite vastuolude ilmnemisel hakkavad kõiki rassismis süüdistama.
Esmaspäevases “Õhtulehes” on taas ühe võõramaalasega paari läinud eestlanna nutulugu “rassistlikest” eestlastest, mis ajab küll nördima, aga mitte kaastundest, vaid stampesitluse tõttu.
Kui pikka aega süüdistasid sallivuslased eestlasi “rassistlikes” ütlemistes ehk võõraste otsestes solvamistes või isegi ründamistes, siis nüüd on põhisüüdistuseks “võõristavad pilgud”, ja mõne aja eest Delfis Nele loos ära märgitud “eestlaslik külmus” võõramaalaste vastu.
Ehk siis on rahvusmeelsete eestlaste vihkamine jõudnud uuele tasemele — nad on väidetavalt süüdi selles, et ei torma tõmmunahalisi kallistama. Kulla Pirjo ja Nele, eestlastel on endalgi oma eluga palju tegemist ja nad pole kohustatud mistahes olukorras võõraste vastu head ja tähelepanelikud olema!
“Mäletan, kui jalutasin temaga käevangus, märkasin, et meid vaadatakse imelikult,” räägib Pirjo (nimi muudetud) Õhtulehes. “Tunnen, et mõnigi peab mind sisimas reeturiks. Kas rahvus on tõesti nii oluline? Olulisem veel kui hoolivus, sõbralikkus, armastus ja kõik teised inimlikud nähtused siin maailmas?” küsib ta.
Kõigepealt, kas need imelikud pilgud pole mitte noorte inimeste endi ettekujutus? Võõraid vaadatakse igas ühiskonnas “imelikult” — kui Pirjo läheks Faysali kodumaale, vaadataks teda kohe kindlasti samamoodi.
Kui aga rääkida rahvusest, siis jah, paljudele eestlastele on see tõesti oluline ja muutub üha olulisemaks, sest me näeme, kuidas seesama rahvus kaob Faysalite, Volodjate ja Edmondite varju ning isegi riik ei võta Jüri ja Mari kaitseks enam midagi ette, eelistades olla hell ja hea iga sisserändaja vastu.
Mis aga puutub inimlikkkusesse, siis Pirjo tahab jällegi seda kohustuslikuks teha — aga kui hoolivust ja sõbralikkust võõraste vastu pole või ei ole aega seda avalikult väljendada, siis rassismisüüdistused ja armastuskohustus ajavad suhtumise vaid hullemaks! Selgelt kumab läbi Euroopas loodud “poliitilise inimlikkuse” muster. Sõbralikkus ja armastus peavad ehk olema Pirjo ja Faysali vahel, aga ei pea tingimata olema selle paarikese ja ühiskonna vahel.
Kas meie, eestlased, peame Pirjot reeturiks? Ei, aga me teame ühest süürlasest, kes siinsamas Tallinnas oma kaasa põlema süütas; me teame iraaklasest, kes siinsamas Tallinnas soomlanna ära vägistas; me teame väga värsket lugu iraaklasest, kes vägistas ja kägistas Saksamaal 14-aastase tüdruku — järsku oleme me hoopis sinu pärast mures, Pirjo? Kui sa ütled, et sinu südameasjad pole meie asi, siis ütleme vastu, et ka meie suhtumine teisse on rangelt isiklik.
Neid “tagantjärele tarku” lugusid võõramaalastega, eriti moslemitega abiellunutest, on küllaga. Alles hiljuti oli selline lugu arutusel Viru maakohtus, kus siinne naine lahutas moslemimehest, kes osutus äärmusliku vaadetega islamistiks — ja muide, kohtunik vallandati naise kaebuse peale, sest ta olevat küsinud, mis üldse ajas naist võõraga abielluma. Palju on ka juhtumeid, kus araablasega abiellunud naine ei saa lahku minnes mehe kodumaalt enam lapsi kätte.
On veel üks moment ja see on Eestisse tulnute liigne poputamine. Ise satume päevast päeva olmekonfliktidesse ja sellest pole midagi. Kui aga satub sellisesse konflikti välismaalane, siis võimendatakse kogu lugu rassismiks ja ksenofoobiaks. Muidugi muutuvad paljud eestlased selle peale võõraste suhtes jahedaks, sest nendega ei saa enam normaalselt suhelda, pead kogu aeg valvel olema, et ega sa järsku külalist millegagi solva. Sallivuslased on selle valuläve võõrastele nii madalaks surunud, et iga kaheti mõistetav pilk on juba võõraviha.
Pirjo loos on palju küsitavusi. “See on kummaline, et Eesti investeerib ülikoolis välismaalastesse, et neid välja koolitada. Ja siis laseb neil ära minna,” arutleb naine. Paljud Eesti noored saavad hariduse välismaal, et siis koju naasta — kas Pirjo sellest pole kuulnud? Faysali kodumaa vajab ju samuti haritud inimesi ja miks peaks Eesti jätma siia võõraid, kelle jaoks pole oluline, kus elada — noorpaar asus ju “vaenulikust” Eestist elama Prantsusmaale.
“Teeb kurvaks, et Eestimaal ei taheta näha inimeses inimest. Segab hirm ja liigne rahvuslikkus. Minus on patriotismi seetõttu vähemaks jäänud,” lõpetab noor naine. Kas saab olla liigset rahvuslikkust? Võib-olla saab olla hoopis liiga vähe? Või liiga palju üleilmastumist, mis kodu varju jätab? Või matab kõigi peale solvuva “lumehelbekeste” põlvkonna enesekesksus ja egoism normaalse mõtlemise, mistõttu nähakse iga pool vaid vaenulikkust ja diskrimineerimist?
Ma tean, et noored armunud tahavad oma õnne kogu maailmale kuulutada. Eriti suur tundub see soov olevat neil, kes on endale välismaalase leidnud, ja kui ühiskond nendega koos ei rõõmusta, siis ollakse solvunud “külmade eestlaste” peale sedavõrd, et salatakse koguni oma rahvus maha. Tõesti, noored eestlannad, kes te heidate ühte tõmmude meestega — meil on liiga palju tegemist oma rahvuse ja riigi hoidmisega, nii et teie õnnest on meil täiesti suva! Ja meedia võiks lõpetada nutulugude üllitamise, mis näitavad eestlasi halvas valguses — selliseid asju juhtub igas ühiskonnas, kuhu võõrad saabuvad!