Eestluse hävitamise teevad võimalikuks teadlik uinutamine ja märkamatu uinumine

EKRE-t rünnatakse sageli väitega, et rahvuskonservatiivid tekitavad ainult hirme, sest eesti keelt ja kultuuri ei ohustavat kohe mitte miski.

Tavaliselt tuuakse sinna juurde terve posu näiteid, kui mitu teadustööd on eesti keele tehtud, mitu trükist välja antud, mitu ilusat lauluüritust tehtud… kas sellest aga piisab?

Vaid üksikud rahvad on üleöö kadunud – tavaliselt eelneb sellele tragöödiale pikk eellugu, mis algab sellest, et mingit ohtu justkui ei tunnetatagi. Või siis peetakse tühiseks. Piir, kust tagasipöördumist enam pole, ületatakse aga ruttu ja märkamatult. Suuresti toimub see väljasuretatavate enda uinumise, ettevaatamatuse ja ohtudele vilistamise tulemusena.

Eestis on ohumärgid tugevad. Tallinna tänavapildis on esile kerkimas vene keele kõla, teeninduses jätkab see eriti tuntavalt oma võidukäiku. Valitsuse ja ettevõtjate toel tuuakse sisse odavat slaavi tööjõudu, mis muudab nii töökeskkonna kui ka kogu ühiskonna üha venekeelsemaks ja -meelsemaks. Lasteaedadesse ja koolidesse tuuakse tagasi kakskeelsus, president teeb eestlaseks iga soovija, toob Roosiaeda Eesti riigi sünnipäevale madala tasemega vene räpparid – neid näiteid on ohtralt! Ka Eesti 200 on venestamisprojekti üks osa.

Lausa riiklikul tasemel ja eriti presidendi poolt sisestatakse ühiskonnale, et pole ju midagi hullu lahti, sest alles eile laulsime koos lauluväljakul isamaalisi laule! Aga see on fassaad, mille varjus toimuvad teised protsessid. Kui mööda USA linnu sõidab ringi indiaani ansambel, rahvas aplodeerib ja ajakirjandus pasundab, jääb varju see, et reservaatides indiaanlased hääbuvad. Kaude toimub sama meilgi – isegi meie presidendilaadne toode devalveerib rahvuslust, eestlust ja takkapihta ka riigi presidendi institutsiooni maine lõplikult.

Eestist on lahkunud sada tuhat minejat, asemele tuuakse võõrad, kellel on oma kultuur – eesti kultuuri kandepind väheneb. Noored rõhuvad inglise keelele kui maailmakeelele, Eesti väljaspool Tallinnat ja Harjumaad tühjeneb nii põlisrahvast kui rahvast üldse, kultuuri aluseks olev tugev külakogukond hävineb – kust tuleb siis jätkusuutlikkus? Kas pealinna inglisekeelset muusikat kuulav noor saab veel aru väljendist “ma paljajalu paterdi”? Selleks peaks vist alguseks ise paljajalu vihmalompides paterdama? Keeleteadlased isegi ei arutle enam selle üle, kuidas keel võiks areneda ilma inglise ja vene keele mõjudeta, rahvuskeelsel sõnavaral ja grammatikal!

Eesti keel, tantsud ja laulud muutuvad üha enam pealinnas ja ETV-s esitletavateks näideteks, et meil on kultuuriga kõik korras. Ja esialgu veel ongi, sest veel on lauljaid, tantsijaid ja rääkijaid, aga see kõik tuhmub, lahjeneb, muutub tegemiseks tegemise ja  esitamiseks näitamise pärast, süda ja hing kaovad selle seest, sest mujalt tuleb ja tuuakse aina uusi tuuli ja muljeid peale. Eestlusel saetakse tugipostid vaikselt läbi, võttes talt põhja, millele see tekib. Tehislikkust on eesti kultuuris juba kõvasti tunda! Ma ei räägi siin vabatahtlikult üle võetavatest mõjudest, vaid just survest oma kultuuri võõrast sisse sulandada!

Väikerahvad hääbuvadki nii teadliku, globalistlik-multikultuurse surve (nõukaajal nimetati seda internatsionalismiks) kui ka uinutava kultuuride avatuse kaudu. Muu maailm sõidab lihtsalt väikesele kultuurile sisse, varsti ei saa omas keeles igapäevaasju ajada, siis muutuvad laulud-tantsud võõrastele näidatavaks põlisrahva eksootikaks, kaovad rahvuslikud eripärasused, tavad, mälestused, ajalugu… meenutagem kasvõi liivlasi! Ja tuletagem meelde Vahuri sõnu Tambetile “Tasujas”!

Kui oleksin iseenda oponent, siis kuidas ma oma väiteid ümber lükkaksin? Alustaksin muidugi neist samadest eestikeelsetest trükistest ja teadustöödest, räägiksin eurorahadega tehtud külakiigest, rahvatantsuansamblist, mida president just eestluse õitsengu näiteks tõi… neid näiteid on sadu, mida kasutades saab rääkida sellest, et kõik on paremas korras! Võib ju väita sedagi, et kultuur ei ole kivistunud, vaid arenev nähtus ja miski ei saagi muutumatuna püsida. Ainult et eesti kultuuril ei lasta iseeneseslikult areneda, vaid seda suunatakse teadlikult nii, et ta põduraks muutuks.

Eestit taasvenestatakse ja tagajärg tuleb sama, mis Marimaal, Udmurtias, Mordvas, Komis ja teistes Venemaa soomeugri vabariikides – rahvuskeel kõlab vaid kolkataludes ja seal säilivad ka kombed, tavad ja muu kultuurimaastik, linnad aga on puhtalt venekeelsed. Ega Lääne suund parem ole, ka seal on linnad täis ulguvaid moslemeid ja kerge elu üle rõõmustavaid neegreid. Vaid põlisrahvastel on raske, nemad kaotavad teistele head tehes kõik. Kuni aga on veel rahvuskonservatiivsus ja võimule pürgiv EKRE, pole kõik veel kadunud.