01.12.2022
Eeva Helme
29. novembril avaldas Reformierakond oma FB lehel Liina Kersna õpetuse, kuidas keskkonna säästmise nimel muuta oma tarbimist.
Kersna on ennegi end teadjanaiseks pidanud ning nii mulle kui ka Monika Helmele ajalehe vahendusel epistlit lugenud, kuidas me oma eraelus asju ajama peaksime. Nüüd on sama raja ette võtnud Kaja Kallas, kes sekkus täiesti ennekuulmatult Jüri Ratase abielusse seoses tantsusaatega.
Aga see selleks. Kersna elu muutvad seitse nippi on mõeldud nii keskkonda kui rahakotti säästma. Ta räägib, et talle on tavaline osta toidupoest allahinnatud kaupa, ta parandab riideid ning ostab neid juurde ainult siis, kui midagi on vaid väga vaja.
Tõesti, tõesti… Loed ja imestad – kellele see jutt ometi mõeldud on.
Iga mõistlik inimene teeb neid samu asju juba ammu enne seda, kui Kersna oma seitse teesi Reformierakonna uksele lõi. Osad teevad seda, sest nii on mõistlik, suur osa jällegi seetõttu, et muudmoodi pole lihtsalt võimalik. Iga sent on loetud ja arvel.
Mul on elus olnud seik, kus meie suurepärane õigussüsteem määras mulle selle eest, et meie perefirma pankrotti läks, karistuseks sada tundi ühiskondlikult kasulikku tööd. Tegin need tunnid täis ühes tuntud taaskasutuspoes. Ma tunnistan, et esimesed päevad ma olin kibestunud ja pidasin seda kõike ebaõiglaseks, mida ta muidugi oli ka, aga juba paari korra pärast ma mõistsin, et sellel kõigil oli ka hoopis muu mõte ja tagantjärele ma olen selle kogemuse eest tänulik.
Seal poes käis muidugi inimesi, kes otsisid ajaviiteks huvitavamat kaupa, kui leiab tavapoodidest. Tuli neid, kellele meeldib, et kappi avades oleks valik suur. Väga suur hulk klientuurist moodustus aga inimestest, kelle jaoks riideid sealt osta oli ja on tänaseni ainus võimalus.
Ühel hommikul tuli kauplusesse noor naine, kes kõva häälega tervitas kõiki ja teatas, et tal on täna nii palju raha kaasas ja õhkas, kui palju vajalikku ta nüüd osta saab. Arvake, kui suurest summast jutt käis? Kümnest kroonist! Kümnest kroonist… Samal päeval oli seal poes päevahind 2 krooni ja 50 senti ese. Kõige olulisem oli talle, et ta saaks talvesaapad. Need ta sai ning lisaks veel kolm muud asja.
Ühel teisel päeval sattus poodi isa kahe teismelise tütre ja naisega. Isal oli talvejopet vaja ja tüdrukud aitasid tal valida ning andsid rõõmsasti nõu, milline jope olema peaks. Isa valis kõige soodsama, pani selga ja kiitis, et näete kui hea soe ja varrukad on ka kohe enam-vähem parajad. Tütred kiitsid emale isa, et näed ema, kui kena isa välja näeb. Ema vaatas tütreid ja abikaasat lihtsalt vaikides.
Need kaks lugu on minuga tänase päevani ja ei jäta mind siiani külmaks. Sellised inimesed ei kadunud koos krooniga.
Ja tulles nüüd, tagasi Kersna seitsme teesi juurde. Riigikogu liige räägib õhinaga, et ta viis just jope parandusse ja ta ostab uusi riideid vaid siis, kui on väga vaja. Meil on Eesti inimesi täis, kel pole uut riideeset võimalik osta siiski, kui väga vaja on. Ei ole asjagi kaubanduskeskustesse. Sammud tuleb seada teiseringi poodidesse. Sinnagi minnes kavandatakse oma käik päevale, mil kauplus paneb välja suure kollase plakati soodsama päevahinnaga. Väiksemates paikades on enamik rendipindasid hõivanud vaid taaskasutuspoed.
Aga Kersna postitus läheb edasi veel paremaks. Nimelt annab Kersna teada, et nende perele on tavaline toidupoest osta allahinnatud tooteid. Tõesti? Ei või olla! Eestis on inflatsioon Euroopa kõrgeim – 25%, mis tähendab, et rahvas vaesub raketikiirusel. Ainuüksi inflatsiooni tõttu on jäänud igal inimesel rahakotis raha veerandi võrra vähemaks. Kulutulena laastab sissetulekuid kõikide teenuste ja toodete, eriti aga toidukaupade rekordiline hinnatõus.
Inimesed on oma tarbimisharjumusi muutnud sunniviisiliselt ja juba ammu, muud valikut lihtsalt ei ole olnud! Ostetaksegi allahinnatud toidukaupa ning sellegi eest ei ole kerge maksta. Peaks ju ometi olema kursis, sest järjest enam ilmub ajakirjanduseski artikleid, karme prognoose ja analüüse, kuidas elanikud Eestis vaesuvad ning olukorra taastumiseks kulub aastaid ja aastaid.
Kui Kersna sõidaks tõesti mingi muu ühistranspordiga kui takso, siis ta oleks reaalsusega ka kursis, sest ühistranspordis muud juttu kõrvu ei jää! Meeletust hinnatõusust räägivad nii üliõpilased, titekärudega noored emad, tööpäeva alustavad või lõpetavad naised ja mehed ning muidugi pensionärid.
Endine haridusminister on aga hoos ning kiidab veel, kuidas ta ripsmeDušši (justnimelt ripsmedušši) eemaldab veega pestes. Nii hoiab vatitupsu kasutamiselt kokku!
Lihtsalt kulla inimene… tule korrakski maa peale tagasi! Inimesed upuvad varsti pisaradušši all! Ja sa räägid mingist vatitupsu ja potsikute kokkuhoiust… Kuuma joogi joomisest oma termosest… Erakonna liikmena, kel lasub peaministri vastutus! Anna kannatust.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna programmis on aegade algusest saadik olnud mind väga kõnetav lause: “Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva vahel, tuleb valida rahvas.”
Selle lausejupi meeles pidamine peaks alati välistama võimaluse kaotada side, mõistmine ja kontakt oma rahvaga. See peaks ka välistama arusaama, et kui suurel hulgal inimestel on väga raske elementaarselgi moel ots-otsga kokku tulla, ulatad neile abikäena mõtteid vatitupsu või -toki kulutamata jätmisest.”
Eeva Helme, EKRE poliitik