Ei maksa ennast petta – ei ole joonega eraldatavat “head” ja “halba”

Juba pikka aega on meile sisendatud, et maailmas on HEA ja PAHA pool. “Head” püüavad ennastohverdavalt inimeste elu muuta paremaks ja võrdsemaks, tõsta tolerantsust eri vähemuste suhtes, “päästa” loodust. Hea võib olla igaüks – vanad investeerimispankuritest filantroopiaonud, noored agressiivsed (vasak)revolutsionäärid, nais- või loomõiguslased. Isegi keskealised valged mehed, kui nad end piisava koguse tuhaga tumedamaks võõpavad ning oma eksistentsi kui sellist kahetsevad.

“Pahad” – tavaliselt kujutatud kurjade egotsentristlike meestürannidena nagu copy&paste kuskilt 100 rahva muinasjutust – püüavad sellist võrdsuse ja heaolu paradiisi eos lõhkuda, nad on haiglaselt umbusaldavad, küll apelleerides rahvale toetavad vaid oma lojaalset klikki, represseerivad vähemusi ja ei allu “rahvusvahelistele standarditele”. Kõlab väga tuttavalt, kas pole?

Sellises maailmas rõhutavad mõlemad pooled, et igaüks peab resoluutselt otsustama, kellega ta on ning kui ta seab end meist teisele poole rindejoont, siis on sayonara. Miks? Sest sellise inimesega, kes ka vastaspoolt mõista püüab, ei saa ju enam suhelda. “Halbasid” ei saa kiita, ent “head” püüavad neid tegelikult isegi ületada ning on võtnud endale messiaanliku rolli, pannes diagnoose ja kleepides silte juba preventiivselt, s.t. enne kui ma inimesest midagigi sügavamalt tean. Ehk maakeli – peksa antakse näo järgi. Preventsioon on kahtlemata kasulik meditsiinis, ent monokultuurse ja moraalitu (vasak)populismi külvamisel viib see humanitaarkatastroofini.

Näiteks kui keegi mainib, et ta eelistab luua perekonna nagu vanasti, vastassoost abikaasaga ning saada ka ise lapsi, siis kohe oled patriarhaalset homofoobiat toetav sünnitusmasin, kes ei tea, mis on tõelise naise rollid elus. Mis need rollid siis on? Joosta ringi mööda proteste teiste samasuguste “kibestunud õunaussidega” ning millalgi juba väheviljakas eas avastada, et kõik see, mis elus just kõige olulisem – pere ja kodu – on jäänud loomata ning nüüd ei paku lohutust ka selle kamuflaažiks olnud tarbimistrall ja püünel olek? Või näiteks püüab keegi kaine mõistusega inimene argumentatiivselt kahelda mõne libekeelse vasakpropagandisti jutumullis X teemal – selle jaoks on lõputult ism-lõpulisi deminutiivseid sildikesi, millega kahtleja kohe üle kleebitakse.

Kogu selle niinimetatud hea ja halva duelli juures on üks kurb asi – ei ole joonega eraldatavat head ega halba. Kui külma sõja ajal oli nigelamate tarbimisvõimalustega Idabloki elanikele suht selge, et Läänes on see tõeline “hea elu”, siis sinna jaama jõudes ei paista kõik enam nii nagu varem. Inimeste mõtlemisest tulenevalt etendatakse neile teatrit, kus on selged eraldusjooned, kuid nii “hea” kui “halb” on tegelikult selle sama keha kaks kätt, mis koos töötavad.

Viimase kahe aasta jooksul hirmutati (eriti Euroopa) inimesi bioloogilise katastroofiga – tappev viirus laastab me planeedi. See oli miski, mida mugavalt elav inimene polnud siinmail enam ammu kogenud. Pidevalt sisendatav surmahirm võttis enamuse tummaks, pani maski kandma, teadmata mõjuga aineid süstima ning lootma, et äkki mul läheb õnneks.

Kohe järgnes järelšokk – just olime nagu Aafrika, kus möllavad ebola ja AIDS ning siis tuli sõda. Nii lähedale kui ei ammu enam. Kas tegelikult on sellest ikka nii ammu? Inimesed palvetavad, loodavat, et keegi kaitseb neid “paha” eest. Ent too “paha” ongi ju tegelikult see teine käeke, kes “heaga” koostööd teeb ja teinekord mulje jätmiseks kätši mängib. Miks? Et see hirmunud, mugavusest infantiilseks muutunud ning moraalselt laostunud inimene lõplikult üle võtta. Ja siis suruvad käed võidukalt üksteist või löövad patsu – ülesanne täidetud.

Mailis Tulva