02.01.2019
Ka sotsidele võib Eesti kallis olla – ainult et enamasti ENSV uue suure Liidu provintsina.
Käes on aasta esimeste kõnede aeg ja eks neid kõla iga mätta otsast – Riigikogu esimehe omast ei saa mööda minna, eriti kui tegu on sotsiga.
Eiki Nestor ütleb nimelt: “Aga aasta lõpp läks kuidagi karuseks ja inetuks, Eestile mitte omaseks ja meie loomupärasele olekule võõraks. Kui midagi on viltu, siis tuleme ju kokku ja arutame. Kui vaja, pahandame ja parandame. Aga ei ütle seejuures teisele eestlasele, et ta pole eestlane või soovib Eesti rahva hävingut.”
Karuseks ja inetuks tegid aastalõpu küll üks provokaatorist sots, kes läks võõrale meeleavaldusele mikrofoni rebima ja teine, sotside maailmavaatele lähedane multikultitegelane, kes korraldas Vabaduse platsil lapsevankriga tankirünnaku.
Meie loomupärasele olekule oli võõras ka eesti soost ja Kremli bolševike toetatud juunikommunistide riigipööre 1940. aastal, milles osalesid paljud sotside erakonna liikmete esivanemad. Võib-olla nad otseselt Eesti rahva hävingut ei soovinudki, kuid nad tegid kõik, et see juhtuks. 1939. aastal ei tuldud kokku ja ei arutatud baasilepingu üle, nagu praegu ei arutatud rändepakti üle – seda tegid sotsid Mikseriga eesotsas küll, aga varjatult ja teiste globalistidega, kuid mitte rahvaga.
Ja sotside juhtimisel on kahjuks juhtumas see, et mitte eestlane ei ütle teisele eestlasele, et too pole eestlane, vaid eestlane ütleb neegrile ja araablasele, et too on soovi korral eestlane.
“Kui nüüd tänasel päeval siin Eestis keegi ähvardab kohtuvõimu sõltumatust, sõdib poliitiliselt mittemeeldiva ajakirjanduse, kunsti ja teadusega, lahendab erimeelsusi jõuga, siis lükkab ta seda arusaamiste piiri tagasi pimeduse aega,” kirjutab Nestor.
Aga kui kohtuvõim pole enam sõltumatu, vaid väidab, et rakendusaktideta mittekehtiv ja poliitiliselt läbi surutud seadus kehtib? Kui ajakirjandus levitab ainult “üht ja ainuõiget” ideoloogiat ja valab opositsioonilised seisukohad sopaga üle? Kui kunst on rakendatud ideoloogia teenistusse ja viiakse ellu naisepeksjate poolt? Kui erimeelsused tekivadki miitingu toore segamisega? Riigikogu esimees, kes peaks poliitilisi erimeelsusi lahendama, seisab neis küsimustes kindlalt ainult ühe ühiskonnapoole teenistuses.
“Ma olen täiesti kindel, et me kõik, eranditult kõik, soovime minna edasi, et eesti keel, meel ja mõte elaks igavesti” – ja seda ütleb sots, kelle erakonna liider väitis, et rahvusriik on ohtlik düstoopia!
“Ja siis on need avatud ja sallivad, koostööd ja iga inimest austavad, kes saavad aru, et tarade ehitamine pole lahendus.” On lahendus, kulla Nestor, on! Sest vaata meediast pilte, kus mustanahalised elujõus mehed ronivad Ceuta ja Melilla kõrgetele piiritaradele ning piserdavad piirivalvureid happega. Jälgi eurotunnelit, millesse ei lasta mööda Euroopat tormavat migrandimassi – mis juhtuks ilma taradeta? Omamoodi tarad olid ju meilgi need takistused, mis olid aastavahetusel allahikummardajatest kaubikusõitjate tarvis püstitatud!
Ja tarasid on kahte moodi – ühed ongi mõeldud pimedat massi kinni pidama, teised on tõeliste vanglate, nagu Põhja-Korea, ümber. Need rahvuslased, keda Nestor süüdistab, toetavad tarasid, mis ongi mõeldud horde kinni pidama ning jätma põlisrahvastele hingamisruumi ja ellujäämislootuse. Just sotsid ehitavad tarasid oma maailmalammutamise tuhina vastastele, ja seda koonduslaagri vormis.
Terve Eiki Nestori pealtnäha siiras jutt on tegelikult kantud ideoloogilisest vihast ja ärategemissoovist. Sest kas tõesti on raske hoiduda kordki vihjetest ühele poliitilise jõule, milleks on EKRE? Aga marksisti tigedus, kurivaim, ei luba seda isegi Riigikogu esimehele.