23.04.2021
Banaanide kõveruse reguleeritus on üks märksõnadest, mis iseloomustab EL-i bürokraatlikkust. Pilt on illustratiivne.
Alles see oli, kui tervemõistuslikud eestlased naersid Euroopa Liidu kohustusliku banaanikõveruse üle – täna oleme me kõige (üle)reguleerimisega juba nii harjunud, et isegi ei naera enam selle üle, vaid võtame ka kõige idiootlikumad kohustused tuimalt kanda.
BNS kirjutab: “Tarbija tervise huvides loetakse bambust sisaldavad toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastesemed nõuetele mittevastavaks. /…/ Täna ei ole bambusjahu kasutamiseks Euroopa Liidus luba taotletud, mistõttu ei tohi seda koostisosana toiduga kokku puutuvates nõudes kasutada. /…/ Viimase kolme aasta jooksul on bambus-melamiin toodetega seoses esitatud Euroopa Liidus umbes 70 ohuteadet läbi toidu ja sööda kiirhoiatussüsteemi (RASFF).”
Uued Uudised ei analüüsi üldsegi kõnealust uudist, vaid juhivad tähelepanu sellele, kuidas euronõuded ja -direktiivid üha enam meie elu reguleerivad – neid tuleb riburada, neid rakendatakse vastuvaidlematult, nad muutuvad igapäevaseks ja varsti keegi isegi ei märka, kuidas mõni uus kohustus on selge rumalus.
Mingil hetkel avastame, et paksud seadustepakid reguleerivad kõike, nii meie tarbimist, igapäevast tegutsemist, meie mõtlemist ja veendumusi – hea, kui me seda veel märkame, tavaliselt täidetakse neid juba märkamatult, iseeneseslikult. Sellises ühiskonnas on totalitarismi kerge juurutada, sest inimesed on käskude-keeldude järgi elamisega harjunud.
Ametnikud võiks ju mõelda, mida meil üle võtta tasub, aga ei tohi, sest oleme ju EL-is ja peame käsulaudade, mitte oma arvamise järgi elama. Nii unustavad eestlased varsti, kuidas taasiseseisvunud Eesti esimesel kümnendil elati.
Paljud lapsed mäletavad veel, kui tore oli issi kukilt maailma avastada. Mõni suvi tagasi kirjutas eestlasest isa, kuidas ta Soomes jaanitule ajal tõstis tütre õlgadele, et too näeks paremini esinejaid, ja kohe oli politsei kallal, laps olevat ohus. Teine vanem aga jutustas, kuidas tema väikelaps Ameerikas potile istus ja sealsed inimesed olid jahmunud – nende lapsed käisid selles vanuses ikka mähkmetega.
Lõpetuseks lugu Viljandist, kus Lossimägedesse sattunud ameeriklased küsisid, et miks järvepoolse külje järskude nõlvade juures pole piiret ega hoiatussilte. “Sest me NÄEME, et siin on ohtlik ja et peab ettevaatlik olema!” vastas võõrustaja.
Kaua meil endil veel mõistust jagub, et nii mõelda?