Eino Rantanen: „Kõik spordi nimel!“

Tervislik ja sportlik eluviis indiviidi tasandil on alus tervele ja tugevale ühiskonnale. Aktiivne liikumine parandab nii inimese füüsilist kui ka vaimset tervist. Eesti ühiskond on aga jõudnud olukorrani, kus ühendavaks hüüdlauseks on: “Kõik spordi nimel!”.

Enam või vähem keskselt organiseeritud ja juhitud sporditegevus koos võistluste ja infrastruktuuriga on tänaseks saavutanud ühiskonnas positsiooni, kus see on väljaspool igasugust kriitikat. Millesse tahes spordiga seonduvasse kriitiliselt suhtumine on pea võrdväärne riigireetmisega. Näiteks sa PEAD toetama Rally Estoniat – tingimusteta. Selline dogmaatilisus on tekitanud olukorra, kus spordi najal on võimalik sõita üle kellest või millest tahes. Lihtsalt ütle, et sa “toetad ja edendad sporti”.

Spordi vaidlustamatu ülimuslikkuse äsjane “suurepärane” näide , mida on juba kajastatud nii Postimehes kui ka Rahvusringhäälingus, on TTÜ ja Tallinna Kalevi koostööprojekt, mis näeb ette 15 meetrit kõrge “ajutise” PVC-halli rajamist jalgpalli harrastajate tarbeks Mustamäe ja Nõmme piirile, TTÜ amortiseerunud staadioni territooriumile. Detailplaneeringus ette nähtud seitsmemeetrilisest kõrguspiirangust on mööda mindud osava jokk-skeemiga, nimetades ehitist ajutiseks ja nüüd siis on oodata üle männilatvade ulatuvat üheksameetrist monstrumi. Ning kuivõrd seda “ajutist” perioodi mõõdetakse aastates, siis võib piltlikult mürki võtta, et hall jääb oma kohale ka selle aja lõppedes. Tegu on nagu vallasandiga, kes korraks tuppa lastud ja kellest hiljem enam kuidagi lahti ei saa. Vaevalt, et halli rajamise eestvedajad selle ajutisusse ka ise usuvad. Projekt on aga nüüdseks läbi surutud kohalike elanike ja teiste alade sportlaste vastuseisust hoolimata, kes soovivad säilita oma meeldivat ja esteetilist elukeskkonda ning harrastusvõimalusi.

Hallile peab ka kuidagi ligi pääsema ning mina ei kujuta ette stsenaariumi, kus kõik sportlased hakkavad jala, ratta või bussiga kohale sõitma. Tullakse ikka hulgaliselt autodega, mis tähendab vältimatut parkimisplatsi rajamist, mis praegu on asendiskeemis üheksakohalisena – lubatagu naerda – välja toodud. Raja tänav oma praeguses kahetsusväärselt kehvas seisundis ei suuda kuidagi oma äärtele mahutada sellises mastaabis parkijaid. Suuremahulise ja organiseerimata parkimise mõju oleme juba näinud vahetus ümbruses Üliõpilaste tee ja (tänaseks õnneks kõrvaldatud) kettagolfiraja näol.

Niinimetatud “üldsuse kaasamise” eesmärgil tehtud kabuki-teater viidi läbi alles siis, kui kõik oli juba otsustatud. Samal ajal väideti, et avalik huvi projekti vastu puudub. Halli rajamist puudutav rahvakoosolek meenutas pigem etteütluse ette lugemist, kui mingit sisulist arvamuste ärakuulamist. See “avaliku huvi puudumise” tõdemiseks kasutatav tegevusviis on tänaseks juba nii vana ja väsinud, et on raske uskuda, et keegi seda enam tõsiselt võtaks. Kuigi TTÜ staadion ja selle ümbrus on tõepoolest näinud paremaid aegu, siis vähemalt on ta seal mingilgi kujul olemas.

Tallinnas viibides väisan seda üle tee asuvat metsa igapäevaselt ja naudin seda vähest rohelust ja elusloodust, mis meie linnades veel alles on. Nüüd aga rikutakse ka see ära. Mitme puu mahavõtmist parkimisplatsi ja halli ehitamine aga nõuab? Ehituse käigus kannatavad nii esteetiline tervik kui ka looduskeskkond. Selle juures on eriti groteskne ehitajate poolt öelda, et kavandatav hall kasutab roheenergiat.

Mille kõige nimel seda aga tehakse? Ülikool põhjendab oma otsust sellega, et õpilased soovivad infrastruktuuri jalgpalli mängimiseks ja TTÜ ise soovib alale oma esindusmeeskonda. Tähendab see seda, et kohalikud elanikud peavad leppima oma kodumetsa täisehitamisega, kuna Kevin-Marco Tamm Viimsist soovib palli taguda TTÜ särgis. Siinkohal kerkib kaks küsimust: kas Tallinnas tõesti puuduvad tänaseks võimalused jalgpalli harrastada ja kas TTÜ-l pole juba piisavalt esindusmeeskondi, millega koolile au teenida? Ning kuidas üldse edendab TTÜ esindusmeeskond selle kõrgkooli põhitegevust, milleks on teadustöö ja kõrghariduse andmine?

Jalgpalli kahetsusväärse ülimuslikkuse tõttu kaotab üks teine ala oma ainukese treenimisvõimaluse Tallinnas. Vasaraheites on Eesti ja eestlased saavutanud märkimisväärselt rohkem rahvusvahelist edu kui jalgpallis ja seda hulga väiksema ressursiga. Nüüd aga aetakse heitjad minema ja asemele pakutakse täiesti ebasobivat kruusaplatsi. Kõike selleks, et hoida elus luulusid, nagu oleksid eestlased jalgpallirahvas. Märkimisväärselt otstarbekam ja ka odavam oleks halli asemel staadion korda teha. Broneeringusüsteemiga oleks seal ruumi kõigile. Nii saaks staadioni ala olla kordades multifunktsionaalsem ja ka keskkonnasõbralikum.

Need argumendid aga vaevu loevad, kui asutused ja linnavõimud saavad endale “spordi toetamise” nimel populaarsuspunkte teenida. Leian aga, et ühiskonnal laiemalt on aeg teha endale reaalsuskontroll ja vaadata üle meie suhtumise teatud domineerivatesse aladesse ja ka spordikultuuri laiemalt. Sport ja sellega seotud organiseeritud tegevus on vajalik ja Eesti sportlaste saavutuste üle uhkust tunda on õigustatud. Kui aga spordi nimel jäetakse kõrvale terve mõistus ja üldine avalik huvi, tekib meil probleem.

Ärgem kummardagem sporti kui jumalat.

Eino Rantanen, EKRE noorteühenduse Sinine Äratus juhatuse esimees