Nii mõnelgi korral on minult küsitud, et miks ma olen rahvuslane. Miks ma näen omaenda rahvust kui väärtust iseeneses? Miks ma sean rahvuse ja identiteedi kõrgemale mõnest teisest väärtusest? Miks pean mina, kui indiviid, rahvust ja rahvusterviku olemasolu tähtsaks osaks inimeksistentsi?
Need küsimused võtavad erinevaid vorme ja tihtipeale esitavad neid inimesed kes ennast selgelt rahvuslastena ei määratle. Minu vastused järgivad tihti ühte joont.
Ma olen rahvuslane, kuna minu jaoks on rahvus unikaalne, eriline ja selgelt minu enda oma ning väärib kaitsmist, hoidmist ja arendamist just selle tõttu. Rahvus on midagi endast suuremat, mis motiveerib ennastsalgavusele ja võitlusele selle nimel. Tugev ja kõigi jagatud ühine rahvustunne edendab sotsiaalset sidusust ja ühtekuuluvustunnet ühiskonnas. Need vastused kõlavad loogiliste ja ratsionaalsetena, seda eriti teistele rahvuslastele.
Mis aga teeb rahvuslusest niivõrd pealtnäha loogilise sättumuse selle mõtteviisi kandja jaoks? Rahvuslus oma olemuselt tugineb inimese enda tunnetusele ja emotsioonidele. Rahvuslane, oma sisemuses, tunneb ja teab alateadvuslikult, et ta toetab midagi õiget ja head. Rahvuslik maailmavaade, weltanschauung, on selgelt transtsendentaalne ja seetõttu ka vaimne, oma tuumas, irratsionaalne hoiak. Siinkohal on tähtis tõdeda, et irratsionaalsus pole üheselt negatiivne täpselt nagu ratsionaalsus pole ainuüksi positiivne. Ka religioon on irratsionaalne hoiak, samas taunitakse seda maailmas selgel vähem.
Rahvuslik mõtteviis omab (vähemalt osaliselt) juuri (rahvus)romantismis, mis oli omakorda mäss valgustusajastust välja kujunenud hüperratsionalismi ja -teaduslikkuse vastu, püüdes taastada vaimsete ja transtsendentaalsete kogemuste väärtust. Konflikt rahvuslaste ja mitterahvuslaste vahel jälgib sarnast dihhotoomiat. Individualistlikule liberaalile, kes tajub maailma üdini ratsionalistliku prisma, on raske seletada miks omab rahvus kui idee ja väärtus nii tähtsat kohta meie maailmavaates. Erinevate poolte lähtekohad on lihtsalt niivõrd kaugel teineteisest.
Samas ei tohi teha seda viga, et laskuda vastase tasemele. Püüda seletada rahvuslust ja selle olemust ainult ratsionaalse nurga alt on juba eos kaotatud lahing.
Tuntud saksa autor, filosoof ja rahvuslane Ernst Jünger kirjutas oma essees “Veri” nõnda: “Me lükkame tagasi kõik püüdlused mis proovivad toetada rassi ja vere ideid ratsionaalselt. Tahta tõestada vere väärtust ajuga ja kaasaegse teaduse abiga oleks samaväärne nagu lasta teenijal sünnitada isanda jaoks. Me ei taha kuulda keemilistest reaktsioonidest, koljude kujudest ja aarjalaste profiilidest. Kõik see mandub mõttetuseks ja pedantsuseks ning avab intellektile väravad väärtusteni mis ainult hävitavad, aga ei mõista. Veri ei legitimiseeri väärtust, kui selle sama väärtusega võidakse tõestada sugulussuhet paavianiga. Veri on kütus, mis toidab metafüüsilist leeki.”
See ei tähenda, et rahvuslikust maailmavaatest tingitud poliitika tagajärgi ja kasusid ei saaks empiiriliselt (st. ratsionaalselt) mõõta. Rahvuslik poliitiline otsus saab mõjutada igat päevapoliitika valdkonda majandusest rahvastikuni ja keskkonnast välissuheteni.
Samas pole see kasu mõõtmine ilma nüanssideta. Kuigi paljud rahvuslikust poliitikast tekkivad kasud nagu puhas elukeskkond, ennast taastootev rahvastik ja varemmainitud sotsiaalne harmoonia, on objektiivselt head tagajärjed, siis ühtlasi paljudega on kasu ja “headuse” tajumine vägagi subjektiivne. Siin tuleb meil tulla olemuslike erinevuste juurde tagasi ja tunnistada, et rahvuslane ja mitterahvuslane tajuvad maailma ja seetõttu ka erinevatest maailmavaadetest lähtuva poliitika tagajärgi ja kasusid fundamentaalselt erinevate prismade läbi.
Egalitaarne, individualistlik liberaal näeb niinimetatud avatud Eestis ja eestluses demograafilist,
majanduslikku ja kultuurilist kasu, kuna rahvus ei oma väärtusena tema jaoks tähendust. Püüdes aru saada “miks nad niimoodi teevad”, tuleb meil taaskord tunnistada, et selle taga on põhimõtteliselt erinev lähtepunkt, mille aluseks on ratsionaalne, eraldiseisev indiviid.
21. sajandi kaasaegne ja põhimõtteline rahvuslus koosneb paljultki olemasolevate ja aegunud dogmade murdmisest. Kindla mõtteloolise aluse loomise juures tuleb ka tõdeda, et “ratsionaalsus hea, irratsionaalsus halb” on samamoodi vananenud dogma. Tegu on vastuolulise väitega ning paljudele võib pealtnäha tunduda, et selline mõtlemine ei oma puutepunkti reaalsusega. On see aga läbinisti halb asi?
Tõsi, ka rahvuslikul mõtteviisil on empiiriliselt tajutavaid ja vaadeldavaid kultuurilisi ja etnilisi aluseid mis tuleb meie filosoofiasse inkorporeerida. Näiteks, on fakt, et eestlased ja ka teised läänemeresoomlased
põlvnevad Uurali Soome-Ugri hõimudest ning see annab ka meile legitiimsuse näha ennast eraldiseisva etnosena. Samas ei tohi unustada, et rahvuslikku maailmavaadet ja rahvuslasi ennast on alati läbi ajaloo inspireerinud teatud laadi idealism, vaim, elaan. Rahvuse ja isiku tungi vabadusele, iseseisvusele ja enesemääramisele ajendavad tihti bioloogilised imperatiivid, aga arvestades asjaolu, et tänapäeva maailmas on hulgaliselt selle ürgse tungi aktiivseid eitajaid, tuleb meil otsida vastust ka väljastpoolt ratsionaalsust, seirata vaimsust.
Rahvusliku (ja ka mitterahvusliku) maailmavaate saab paljuski taandada küsimusele: “Millist riiki, millist Eestis me tahame?” Oma ideaalsel kujul on rahvuslik Eesti uhke, tugev, ja suveräänne. Tema ühiskonna moodustab Eesti rahvus kes hoiavad ja arendavad õitsvat eesti keelt ja rahvuskultuuri ning oma eripära. Kuigi tegu on eesmärkidega, mille elluviimist ajendavad tugevalt emotsionaalsed, vaimsed, indiviidiülesed ja irratsionaalsed hoiakud, pole see midagi mida häbeneda. Hoopis vastupidi, just sellised hoiakud inspireerivad inimest ja ka laiemat kollektiivi töötama millegi endast suurema nimel; salgama ennast ja mõtestama ennast kui lülina ajatus ketis mis ühendab meid oma ligimestega, esi-isadega ja tulevaste põlvedega. Nagu Soome vanasõna ütleb: “Tahe viib läbi ka hallist kivist. Leek südames on parim aatelisuse tagaja ning inspiratsioon.”
Eino Rantanen, Sinise Äratuse esimees