EKRE ei vaja massimeediat, too aga ei saa EKRE-ta hakkama

Praegu on teravalt päevakorral minister Martin Helme keeldumine vastamast Delfi ajakirjaniku küsimusele, millese suhtutakse sõltuvalt poliitilisest suunitlusest erinevat moodi, kuid kogu loo üheks küljeks on vaenulike ajakirjanike blokeerimine ja nende vajalikkus üldse.

Üldise tava järgi peaks ametiisik ajakirjanikule vastama, kuid kuna see seltskond mängib saadud infoga jõhkraid mänge, saavad ametnikud viia küsimustele vastamise väga rangetesse raamidesse – näiteks pressiesindaja vahendusel ja väheütleva tekstina. Aga see selleks, EKRE saab meedia vaenuvägedele halvasti mõjuda ka ametialasest infost väljaspool.

Rahvuskonservatiividel on suur hulk poliitikuid, kes pole ministrid või saadikud, ja nendel pole mingit põhjust infot jagada, seda enam, et EKRE-l on oma ja kaunikesti loetav meedia.

Peavoolumeedia aga ei saa ilma EKRE-ta, sest olgu ta opositsioonis või valitsuses, ainus rahvusmeelne erakond on sedavõrd suur ja tugev, et tema seisukohata ei saa ajakirjandus midagi teha.

Võtkem näiteks migratsiooniteema ja kujutlegem, et Brüssel soovib mingid kvoodid liikmesriikidele peale panna. Edasi tuleb meedial uurida, kuidas suhtuvad sellesse erinevad erakonnad. Liberaalid ja vasakpoolsed on juba ette teada, nemad ütlevad “jah”, seal uudismomenti pole, ja meedia jaoks jääb iga lugu poolikuks, kui sellele ei anna oma seisukohta suurim ja ainus immigratsioonivastane erakond.

EKRE meediainimesed saavad ajakirjanduselt iga päev päringuid, milline on erakonna seisukoht ühes või teises küsimuses. Alles küsiti kommentaari Sorose 90. sünnipäeva puhul selle kohta, kuidas rahvuskonservatiivid sellesse mehesse suhtuvad, natuke varem taheti teada, mida arvab erakond parandamatult haigete eutanaasia kohta – meedia soovib pidevalt infot.

Lihtsamalt öeldes elatub peavoolumeedia praegu EKRE-le käkikeeramisest, kõmulistest libalugudest ja rahvuskonservatiivide tõrvamisest, ja kui nad oma toodangule EKRE poliitikute kommentaare ei saa, paistab kõik see reljeefsemalt välja, lugeja aga kaotab sopavoolu vastu huvi.

Kui Marian Võsumets tõrvikurongkäigu kohta sopa kokku keeras, teatas erakond telekanalile, et see ajakirjanik pole ühelegi erakonna üritusele oodatud. Kuna aga kohe olid tulemas Riigikogu valimised ja meedia tahtis igale valimispeole oma võttegruppe saata, siis lubati seekord alandlikult saata tasakaalukas reporter – kanal ei saanud ju üht eriti intrigeerivat erakonda tulemuste selgumisel kajastamata jätta.

EKRE saab peavoolumeediata hakkama, aga ajakirjandus EKRE-ta ei saa kohe kuidagi. EKRE on Eestis ainus omataoline, kõik teised on liberaalselt ühenäolised. Isegi Vilja Kiisler on kahtlast kuulsust teeninud ainult rahvuskonservatiive mõnitades, Kaja Kallast saadetes nunnutades ei pääseks ta iialgi meediahaide sekka.

Nii et peavoolumeedial on hirm kaotada EKRE infoallikana, sest siis muutuvad nende sopalood veelgi üheülbalisemaks, intriigid tuleb välja mõelda, ajakirjandusreeglid kukuvad kokku, kui mõlema poole kommentaare ei saa, leheneegritel tuleb kuulata konservatiivseid saateid, et leida mõni iva ja nii edasi.

Et asjad paremaks läheks, tuleb ajakirjandusel endal veidigi inimlikumaks muutuda. Ja professionaalsemaks, sest ajakirjanduseetika on selles töös elementaarne.