EKRE kaitseb emakeelt, liberaalsed ja vasakpoolsed “eesti keele kaitsjad” tegelevad üldjuhul asendustegevusega

Kolmapäeval arutati Riigikogus taas EKRE eelnõu eesti keele kaitseks ning seal süüdistasid Reformierakonna räuskajad rahvuskonservatiive selles, et nood polevat toetanud üht nende varasemat eelnõu, mis väidetavalt olevat samal eesmärgil tehtud – see on paraku puhas demagoogia.

Eesti ühiskonnas on palju valupunkte, millest ei saa ükski erakond juba oma valijate tõttu mööda vaadata ja üks valusamaid neist on eesti keele kaitse – meie emakeel on reaalses ohus. Seetõttu tuleb aegajalt kõigilt erakondadelt selliseid eelnõusid, kuid just liberaalid ja vasakpoolsed täidavad sellised eelnõud enamasti tühjuse või asendustegevusega – ja siis süüdistavad oponente selles, et nood ei tahtvat riigi- ja rahvuskeelt kaitsta.

Nii aga tulevadki seadused, mis on asendustegevusena mõeldud, sest need ei kaitse tegelikult eesti keelt või teevad seda väga piiratud ulatuses ja mitte väga olulistes kohtades, lubavad aga esitajatel nina püsti ajada – nad on eesti keele kaitseks “palju ära teinud”. Tegelik oht aga peitub selles, et nii luuakse näilisus, nagu oleks keel juba kaitstud, ja tõrjutakse sügavuti minevaid eelnõusid – “te murrate lahtisest uksest sisse, me oleme seda juba teinud”.

Sellistele poolikutele eelnõudele esitavad rahvusmeelsed tavaliselt lisaettepanekuid, kuid need hääletatakse valitsuskoalitsiooni poolt üldjuhul välja, ise aga karjutakse hiljem: “miks te meie eelnõu poolt ei hääletanud”.

Näide sellest, kuidas tehakse poolikuid algatusi ainult “linnukese” nimel, on hiljutine Riigikogu ühisavaldus Kremli režiimi kuulutamisest terroristlikuks. EKRE esitas sellele viis ettepanekut, mis toonuks kaasa terroristliku režiimi suurema ja reaalse isoleerimise, aga need hääletati Reformi- ja Keskerakonna, sotside ja Isamaa poolt maha. Nii saidki sõnad tehtud, aga teod mitte.

Üks näide poolikust eesti keele kaitsmisest. ERR kirjutas mõne päeva eest: “Haridus- ja teadusministeerium saatis partneritele arvamuse avaldamiseks keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu, mis puudutab muu hulgas toidukullerite keelenõudeid, kaubanduskeskuste audioreklaami, võõrkeelsete kaubamärkide ning riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste veebiaadresside keelsust, samuti avalik-õiguslike asutuste eestikeelset asjaajamist.”

Pealtnäha õige eelnõu, aga keskendutud on sinna, kus lüngad eesti keele kasutamises polegi väga häirivad: audioreklaam, võõrkeelsed kaubamärgid, veebiaadressid, digiplatvormid – need ei ole kohad, kus umbkeelsus kõige rohkem asjaajamist takistab. Rahvusraamatukogu ja rahvusooper pole kahtlemata kohad, kus eesti keele kasutamisega hädas ollakse. Probleemne on Maxima, mitte rahvusooper.

Murekohaks on teenindussfäär ja avalik ruum, massisisseränne, mis muudab kogu Eesti venekeelseks ning eesti keele teadlik alandamine erinevate institutsioonide poolt (näiteks lihtsustamine, et välismaalastel oleks seda kergem selgeks saada). Lisaks lubatakse selle eelnõuga võõrkeelsust (reklaamides) teatud protsendi osas siiski jätta – aga mis mõtet siis kogu taaseestistamisel on, kui saab taotleda enda arvamist lubatud protsendi sisse.

Sellist tühikargamist ja asendustegevust on kõik liberaalide ja vasakpoolsete eelnõud täis – näiteks võib ju teha kavasid eesti keelele täielikule üleminekule haridussüsteemis, aga kui selleks vajalikke õpetajaid pole ega tulegi, siis on kavatsus juba etteteadvalt läbi kukkunud ( ja seda teavad kavandajad ise ka).

Lähtudes alguses ära toodud Reformierakonna ja EKRE vaidlusest oma eelnõude osas, võivad poliitoravad väita, et just nende eelnõu oli õige ja nemad on kõige õigemad eesti keele kaitsjad, mitte aga rahvuskonservatiivid. Selles küsimuses on hea spikker – tuleb vaadata, kelle eelnõud kindlustavad eesti keele positsioone ja kelle omad mitte.

Mistahes keele positsioone nõrgendab vähimagi kahtluseta sisseränne selle rahva kodumaale, kelle keelest on jutt – mitte ükski rändeprotsess, eriti aga Eestis toimuv massimigratsioon, ei jäta eesti keelt negatiivselt mõjutamata, sest eestlaste osa rahvastikust ja nende keele mõju paratamatult vähenevad, eriti kui pealetungijad on vene keel suure kogukonnaga Eestis ja maailmakeel inglise keel.

Kes on Eestis massimigratsiooni algatanud? Selleks on Reformierakond eesotsas Kaja Kallasega, kelle võimule tulles lahjendati välismaalaste seadust, mille kohta tunnistas kunagine ettevõtlusminister Andres Sutt, et muudatused ongi mõeldud odavtööjõu sisseveoks endisest Nõukogude Liidust. Reformarite valitsus laskis isegi sõjapõgenike Eestisse tuleku sedavõrd vabaks ja kontrollimatuks, et keegi ei tea, palju neid siin on (rääkimata Lääne poolt tulevatest migrantidest). Venelaste, venekeelsete ukrainlaste ja teiste NLiidu endiste vabariikide sisserändajate koosmõju on hukatuslik eesti keelele ja turgutav vene keelele.

EKRE on kogu oma eksistensti vältel pidanud oma kohustuseks võidelda rahvusriigi, tema suveräänsuse, eestluse, eesti keele ja kultuuri eest ning rahvuskonservatiive on selle eest natsionalistideks ja paremäärmuslasteks sõimatud, neid on süüdistatud rahvusriiki sulgumise ja etnilise eestlase ülistamises, ja seda just nende oponentide poolt, kes praegu väidavad, et nemad kaitsvat eesti keelt ja EKRE mitte. Ka neljapäeval kõlasid reformarite, sotside ja keskerakondlaste suust vene keelt kaitsvad avaldused.

Samas polegi raske arvata, kes võitleb eesti keele eest, kes teeb vaid asendustegevust ja kes töötab koguni eesti keele positsiooni taastamisele vastu. Massimigratsiooni pooldamine või vastasus näitavad asja ära.

Rahvuskonservatiivid võivad pealtnäha õigete eelnõude vastu hääletada ka juhul, kui sinna on peidetud “kala”, tavaliselt mingi kooseluseaduse rakendussäte. Näiteks Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise vastu on konservatiivid kogu maailmas hääletanud mitte seetõttu, et nad ei tahaks naisi kaitsta, vaid seetõttu, et see konventsioon on täis homoagendat ja rünnakuid traditsioonilise perekonna vastu.

Uued Uudised