24.05.2019
Shrek on animafilmi tegelane, kellest räägiti kui kollist, kuid kes osutus igati toredaks tegelaseks.
EKRE on Eesti ja Euroopa poliitikamaastikul suur fenomen, kellest kunagi kirjutatakse ilmselt palju raamatuid.
Mitte keegi Eestis pole veel suutnud mõjutada keskkonda nii, kus ilma temata ei toimu kohe mitte miskit. Ansip, Kallas, Rõivas, Kaljurand, Kaljulaiud ja veel paljud on selle tõestus – nad lähevad tele- ja raadiosaadetesse, et rääkida endast ja oma erakonnast, kuid alustavad EKRE-st, jätkavad EKRE-ga ja lõpetavad EKRE-ga. Endi asjust – ahjaa, see ei tulnud jutuks, EKRE sõimamine oli tähtsam!
Eestit külastanud Marine Le Pen, Anders Vistisen ja Olli Kotro rääkisid sellest, et EKRE on Euroopa parempoolsete seas eeskujuks – viie aastaga parlamendi ühte koosseisu, siis järgmisesse peaaegu kolm korda suuremana ja lõpuks ka valitsusse.
Juba on välja ilmunud ka mingid EKRE-uurijad (Tartu Ülikoolis on üks) ja “paremäärmusluse uurijad”, kelle nõrkuseks on paraku patoloogiline rahvuskonservatiivsuse vihkamine. Kui EKRE-vihkajad kirjutavad neist ülevaadet, siis Eesti presidenti parafraseerides, tuleb sealt vaid “pasarahe”. Panna vasakliberaal kirjutama rahvuskonservatismist on sama kui Jehoova tunnistaja analüüsiks darvinismi või antisemitist juudi ajalugu – uuritavat objekti ei saa vihata.
Kõigi nende “paremäärmusluse” ekspertide esmaseks ülesandeks on demoniseerida EKRE-t ja teisi rahvuslasi – nii kirjutavad nad kokku sousti sellest, kuidas “paremäärmuslased” valetavad, hirmutavad ja petavad valijat, kuidas nende tegevuse taga on ainult madalad instinktid ja himud, omakasu, võimuhimu ja soov kõike lammutada. Lihtsamalt öeldes – nad pole inimesed, vaid hingeta deemonid, ja kes neile järgnevad, on petetud, eksitatud ja rumalad.
On ilmselge, et kui kellestki kirjutatakse ainult halvast lähtudes, tuleb sellest kõverpeeglipilt.
Ka Eestis on terve plejaad ajakirjanikke, sotsiolooge ja politolooge, kes avavad “EKRE tšakraid”. Kui lugeda nende üllitisi, saavad EKRE inimesed kõhutäie naerda – pealtnäha targad ja asjalikud inimesed ajavad erakonna kohta tähtsa näoga sellist jura, et ei saa kuidagi tõsiseks jääda. Peavoolumeedia ja poliitiline vastasrind on EKRE-st kujundanud nii vale pildi, et sealt ei saagi mingit tõelähedast analüüsi tulla – ja ise nad usuvad seda.
Kui keegi tahaks EKRE-st raamatut kirjutada, siis peaks see olema neutraalne inimene, kes tahaks rahvuskonservatiive ja nende toetajaid mõista. Kõik need EKRE-uurijad aga kolistavad ämbrites ja kobavad pimeduses, sest neid pimestab viha. No öelge, mis sotsioloog on Juhan Kivirähk või politoloog Tõnis Saarts, kui raev matab hinge?
Kogu selle vaenajate seltskonna rumalusel pole piire. Nad ei näe, kuidas on ületatud mingi piir, kust saati inimesed enam ei usu pidevat EKRE pihta tümpimist. Seda laimu usuvad kindlalt EKRE vastased, selle üle naeravad tema pooldajad, aga võitlus käib tegelikult ju nende lugejate, vaatajate ja valijate pärast, kel pole kindlaid veendumusi. Ja need viimased hakkavad EKRE-vaenu ruumist lahkuma, sest kõik hakkab ülemäära läbipaistvaks muutuma.
Indrek Tarandi puhul uskus enamik inimesi algul, et talle tehtigi liiga. Seda tobedat legendi aga taoti inimestele nii üheülbaliselt pähe, et täna on tagajärg näha – provokaator põrus täiega Riigikogu valimistel ja ka europarlamendi valimiste eel on tema toetusprotsent 0,9.
Sama oli Mary Jordani ja Karoli Hindriksi provokatsiooniga – kui ükskord tuleb suur vale välja, siis järgmiste serveerimisega on suuri raskusi. Kogu see peavoolumeedia EKRE-vastane sopp aga on juba sedavõrd haisev, et tavainimene kirtsutab iga vastavasisulise paskvilli peale nina.
Siinkohal on veel üks moment, mida EKRE vaenlased ei hooma – selle kõige taustal on tärganud eluterve huvi rahvuskonservatiivsuse vastu. Üks inimene rääkis alles Uutele Uudistele oma laste põhjal, et põhikoolides on tõsine EKRE-vaimustus. Noored soovivad üha rohkem tulla erakonna fraktsiooni töövarjudeks ja Mart Helme loengute vastu on meeletu huvi. Üks Uute Uudistega tutvunud noor aga ütles: “Te olete ju jumalast normaalsed!”
Tegelikult on see demoniseerimine päris kõvasti ka EKRE huvides töötanud – selline meeletu ülevõllilaskmine vaenlaste poolt on andmas loodetule vastupidist efekti. Aga nii on see kogu Euroopas, kus konservatiivsed, rahvuslikud ja immigratsioonivastased jõud on võimsalt tõusmas.
Mis aga puutub animafilmi staari Shreki, siis temast räägiti kui jubedast sookoletisest, filmis aga tuli välja, et ta on igati lahe ja lõbus sell, kes lisaks võitles ka õigluse ja oma soolapi eest.