Riigikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitas täna arupärimise peaminister Kristen Michalile seoses kavatsusega kehtestada ühistranspordile maakonnaliinidel kuukaarditasu pensionäridele ja lastele.
Valitsusel on kavatsus kehtestada maapiirkondades ühistranspordile kuukaarditasu. Vastavad seisukohad on esitanud Teie valitsuse Regionaal- ja Põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Tegemist on põhimõttelise muudatusega, mis mõjutab otseselt kümneid tuhandeid Eesti inimesi, kelle igapäevane toimetulek ja liikumisvõimalused sõltuvad ühistranspordi kättesaadavusest.
Maapiirkondades ei ole ühistransport mugavusteenus, vaid sageli ainus liikumisvõimalus. Teie valitsuse kavandatav muudatus tähendab pensionäridele ja lastega peredele püsivat lisakulu ning koormab ühiskonnagruppe, kes on niigi sageli sotsiaal-majanduslikult haavatavamas olukorras.
Eriti problemaatiline on see kavatsus olukorras, kus valitsus on hiljuti kehtestanud automaksu, mis on kõige valusamalt tabanud just maapiirkondade elanikke.
Maapiirkondades ei ole isiklik sõiduk luksus, vaid vältimatu vajadus. Nii kujuneb valitsuse poliitikast olukord, kus maapiirkondade inimeste liikumist maksustatakse kahel viisil, nii auto omamise kui ka ühistranspordi kasutamise kaudu. Selline lähenemine ei toeta regionaalset arengut, vaid süvendab ääremaastumist.
Samas on teatatud kavatsusest panustada samas suurusjärgus vahendeid aastas Tartu–Riia rongiliini käigushoidmisse. See tekitab põhjendatud küsimuse riiklike prioriteetide kohta olukorras, kus Eesti-sisese ühistranspordi rahastamisel nähakse lahendusena eelkõige maapiirkondade elanike kulude suurendamist. Selline valik süvendab ebavõrdsust linna- ja maapiirkondade elanike vahel ega toeta tasakaalustatud regionaalpoliitikat.
Seoses eeltooduga on meil peaministrile järgmised küsimused:
1. Milliste analüüside alusel on valitsus hinnanud maapiirkondades pensionäridele ja lastega peredele kuukaarditasu kehtestamist ning kuidas mõjutab see Teie hinnangul maal elavate inimeste, eelkõige pensionäride ja lastega perede, toimetulekut?
2. Kuidas on kavandatav ühistranspordi tasuliseks muutmine kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 28, mis paneb riigile kohustuse hoida erilise hoole all lastega pered ja eakad?
3. Kuidas põhjendab valitsus olukorda, kus leitakse rahalised vahendid Tartu–Riia rongiliini subsideerimiseks, kuid samal ajal soovitakse katta kohaliku ühistranspordi kulusid Eesti maapiirkondade elanike arvelt?
4. Kas peaminister peab mõistlikuks ja õiglaseks, et pärast automaksu kehtestamist
suureneb maapiirkondade inimeste püsiv liikumiskulu täiendavalt ka ühistranspordi eest tasumise kaudu?
5. Kas valitsus on otsinud lahendusi, mis võimaldaksid säilitada maapiirkondades tasuta või erisoodustusega ühistranspordi pensionäridele ja lastega peredele?