Märtsi esimesel nädalal kogunes Tuhalaanes Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna maaelutoimkond, kus osalevad erakonna liikmed erinevatest Eesti piirkondadest. Seekordse toimkonna kokkusaamise eesmärgiks oli arutleda maaelu teemadel, ollakse mures maapiirkondade elujõu kadumise pärast. See on oht Eestile, nii julgeoleku- kui ka toidujulgeoleku võtmes.
OECD hinnangul on mitmed Eesti piirkonnad kaotanud üle 25% elanikkonnast alates 1991. aastast, see tähendab, et kümned tuhanded inimesed on maapiirkondadest lahkunud.
See puudutab eriti ääremaid ja piiriäärseid piirkondi (Ida-Virumaa, Kagu-Eesti, Lõuna-Eesti). Põhjused on erinevad: väljaränne, negatiivne iive, minnakse sinna, kus on kool, lasteaed, kättesaadavad teenused, kus on töö ja sissetulek perele.
Maaelutoimkond kaardistas teemad, millega tuleb tegeleda, kui meie eesmärgiks on, et maa elu säiliks.
Elekter ei tohi olla elanikkonna täiendav maksustamise viis, elektrihind peab olema mõistlik, mis ei oleks takistuseks ka ettevõtluse arendamisel.
Tuleb tõmmata pidurit ettevõtluse (sh põllumajandusettevõtete) lõpetamisele, see tähendab bürokraatia vähendamist – registreeringute, lubade, hindamiste, jm menetlemiseks kuluva ajaperioodi lühendamist, aga ka riigilõivude, proovide, järelevalvetasude mõistlikku hinda.
Koos piirkonna inimestele teenuseid pakkuvate asutuste sulgemistega, on pandud piirkonna inimesed olukorda, kus nad on sunnitud perele pakkuma „taksoteenust“. Automaks annab selge suunise, et tuleb lahkuda. Et oleks võimalik jääda, tuleb automaks lõpetada.
Teine maks, mis peletab inimesed maapiirkondadest ära, on maamaks. Kuna riik on andnud KOV-le võimaluse tõsta igal aastal maamaksu 10 – 100 %, siis kord juba väljaostetud või päritud maa eest tuleb maksta hinda, mis ületab mõistuslikkuse piiri. Ei ole midagi erakordset, kui sellises olukorras toidutootjad lõpetavad toidu tootmise või ollakse sunnitud maha jätma oma kodud.
Toiduainete käibemaksu vähendamisest on palju räägitud, kahjuks on jäänud see muutmata. Ainult Eestis on toiduainete käibemaks 24 % ja Taanis 25 %, teistes EL maades jääb see number 5 ja 12 % vahele, mõnel maal isegi vähem.
Väiketalude süsteem tuleb uuesti käivitada, eriti praegusel ajahetkel, kus me ei tea, milline kriis meid võib ähvardada. Vaja on mõlemaid, nii suuri kui ka väikeseid ettevõtteid. Väikekäitlemise pidurdamisele tuleb tõmmata pidurit ja luua reeglistik, mis elavdab väikekäitlemist. Euroopa Liit ei ole siin takistuseks, eeskuju saab võtta teistest liikmesriikidest.
Räägime keskkonna hoiust ja loomade, lindude kaitsest, aga käitume otse vastupidiselt. Soovime munakanade puuridest vabastamist ja saadame munade eest raha teiste riikide põllumeestele. Kahjustame toidujulgeolekut. Kui puurides pidamise lõpetame, vähendame ka oluliselt kanade arvu meie kanakasvatuses – mune peame veel rohkem sisse tooma. Nüüd juba räägime lüpsikarjast ja vasikate kaitsmisest, ilma et tooksime välja, mida see „kaitsmine“ kaasa toob. Hävitame meie kõrgetoodangulise karja tõupotentsiaali, tekitame udarapõletikud, tekitame vasikatele kõhulahtisuse.
Kes sellest kasu saab? Kaitsmisega peavad tegelema vastava haridusega, asjatundlikud inimesed, mitte need, kelle eesmärk on teenida raha kampaaniate korraldamisega.
Rail Baltica projekt tuleb lõpetada. Ei ole näinud mitte ühtegi analüüsi, mis kinnitaks, et RB on kasumlik, küll aga veame tühjaks oma kruusa- ja paekarjäärid, lagastame teed, kulutame kütet transpordile.
Probleeme on palju, veel on võimalik leida lahendusi – et elu säiliks ka maapiirkondades. Ei ole näha ühtegi teist erakonda, kes võiks olla vedur, et otsused baseeruksid analüüsidel ja et eesmärgiks saab olla elu säilimine ja paranemine Eestimaal, peale EKRE.
Merry Aart, EKRE maaelutoimkonna esimees