Täna jõudis Riigikogus arutusele EKRE fraktsiooni liikmete Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Siim Pohlaku ja Martin Helme arupärimine energeetika- ja keskkonnaministrile Erkki Keldole tuuleparkide demonteerimiskohustuse, finantstagatiste ning maaomanike ja nende õigusjärglaste õiguste kaitse kohta.
„Tõepoolest, Eestis kavandatakse järjest rohkem maismaatuuleparke, mille puhul seatakse eraomandis olevale kinnisasjale pikaajaline hoonestusõigus. Praktikas võivad sellised hoonestusõigused kehtida 50 aastat ja kauem. See tähendab, et täna sõlmitavate lepingute õiguslikud ja majanduslikud tagajärjed võivad ulatuda praeguste maaomanike laste ja lastelasteni,“ lausus Evelin Poolamets arupärimist tutvustades.
“Probleem seisneb aga selles, kes vastutab aastakümnete pärast tuulikute, tuuliku vundamentide, alajaamade, kaablite, juurdepääsuteede ja muu taristu eemaldamise eest, kes selle eest tegelikult maksab.“
Poolamets: „Maaomanikul on võimalik nõuda ehitise äravedamist, kuid selline nõue tuleb esitada hiljemalt neli kuud enne hoonestusõiguse tähtaja lõppu. Pikaajaliste hoonestusõiguste puhul tõuseb küsimus omandiõigusest. Viiekümne või enama aasta pärast ei pruugi kinnistuomanik üldse enam teadagi, kes on sõlminud need lepingud. Samuti ei pruugi tuulepargi algne arendaja selleks ajaks enam eksisteerida. Äriühing võib olla ümberkujundatud, ühinenud, vara võõrandatud ja tegevuse lõpetanud.“
Poolametsa sõnul pole piisav, et lepingus või seaduses eksisteerib formaalne demonteerimiskohustus. Oluline on see, kas aastakümnete pärast eksisteerib ka maksevõimeline isik ning raha, mille arvel seda kohustust tegelikult täita. Ehitusseadustik võimaldab küll ehitus- ja kasutusloa kõrvaltingimusena määrata ehitise lammutamise tähtaja ja nõuded lammutusjärgsele olukorrale, kuid lammutamiskohustuse olemasolu ei taga iseenesest selle täitmiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu.
Eriti tähelepanuväärne on erinevus riigimaa ja eramaa vahel. Riigimaaga seotud tuuleparkide puhul on võimalik kasutada lepingulisi tagatisi, sealhulgas pangagarantiid, mis kaitseb maaomanikku olukorras, kus arendaja oma kohustusi ei täida. Eraomaniku puhul sõltub samaväärse kaitse olemasolu suuresti sellest, mida konkreetselt maaomanik on aastakümneid varem sõlmitud lepingus suutnud arendajaga kokku leppida.
„Ja tekibki põhimõtteline küsimus, et kui riik peab oma maa puhul vajalikuks kaitsta ennast finantstagatistega, siis miks ei ole samaväärset minimaalset kaitset seadusega tagatud eraomanikule. Probleemi süvendab asjaolu, et tuuliku tegelik, tehniline või majanduslik kasutusiga ja hoonestusõiguse kestus ei pruugi kattuda. Elektri tootmine võib lõppeda märksa varem kui hoonestusõigus, sellisel juhul võib kasutuseta energiarajatis jääda kinnistule aastateks või isegi aastakümneteks. Samuti puudutab küsimus seda, mida tähendab praktikas maa taastamine. Tuulikutornide labade eemaldamine ei tähenda tingimata betoonvundamendi, maakaablite, teede, alajaamade ja muu rajatud taristu täielikku eemaldamist,“ kõneles Poolamets.