12. märtsil toimus aktsioon otsedemokraatia toetuseks. Tartust pärit hobinäitleja Lauri Linamägi luges ette valitud lõigud riigivanema KT K. Pätsi kõnest, milles too õigustas riigikogu suures saalis (15.03.1934) oma otsust kuulutada välja Kaitseseisukord. Aktsiooni eesmärk oli näidata, milliste sõnadega rahvaesindajad ühiskonna tasalülitada võivad.
Aktsiooni laiem eesmärk oli kutsuda üles aatelisi inimesi üles, algatama uus Põhiseaduse Assamblee ning taastada Rahvaalgatus- ja hääletusõigus ning riigipea otsevalimiste kord.
1934. aasta põhiseadus nägi ette, et rahvaalgatamise korras on 25-tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antakse, muudetaks või tunnistatakse kehtetuks. §31 ütles „sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule.“ Riigikogu võis eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel panduks eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Rahvahääletusest osavõtjate enamusel oli võimalus tunnistada eelnõu vastuvõetuks ning see omandanuks seadusliku jõu. §32 nägi ette et kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised, mis võetakse ette hiljemalt 75 päeva pärast rahvahääletamist.
Järeldus? Parlamendi saadikud tunnetasid pidevat vastutust ning hirm saada pahameele osaliseks oli kanaliseeritud nõnda, et karta võis eesti kodanike pahameelt, kellelt punase kaardi saamine tähendas et toimuvad erakorralised valimised. Lõppsõna seaduse maksma hakkamisel oli hääleõiguslikul kodanikul. Tänane olukord soosib, et rahvasaadikud annavad oma otsustest aru välisorganisatsioonidele, aga vastutus oma rahva ja riigi ees, seda on vaid vähestel.
Rahva poolt valitud president stabiliseerinuks olukorda et vabariigi valitsused liiga tihti vahetuksid. Me võime vaielda kas Eesti Vabariik peaks olema presidentaalne vabariik nagu nägi ette 1934. aasta põhiseadus, aga eesti rahvas vajab parlamendist sõltumatut riigipead – poolpresidentaalne riik, kus parlament ja riigipea on lahus, on minu arvates väljapääsmatu.
Rahvahääletamisele ei kuulunud ega võinud rahvaalgatamise teel otsustamisele tulla eelarve ja laenude tegemine, maksuseadused, sõjakuulutamine ja rahutegemine, kaitseseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine, samuti ka lepingud võõraste riikidega.
Iseasi on küsimus, miks ei või rahvas hääletada eelarve, laenude, maksuseaduste ning lepingute üle mis sõlmitakse võõraste riikidega? Minu kui aktsiooni korraldaja arvates, peab saama rahvas hääletada eelarve, laenude, maksuseaduste ning lepingute üle mis sõlmitakse võõraste riikidega.
Aastatel 1920 kuni 1933 lõppes rahvaalgatusseaduse raames 2 referendumit algatajatele positiivselt: 1923. taastati algkoolides usuõpetus ning 1933 suutis parlamendi väline kodanikuühendus EVL muuta põhiseadust. See jutt et rahvaalgatusseaduse kehtides kodanikud iga kuu midagi algatavad, on demagoogia, kuid tuleb möönda et Šveitsis toimub igal aastal üks või kaks referendumit ning me pole kuulnud et Šveits oleks selletõttu ebastabiilne riik. Küll aga vahetusid Vabariigi algusaegadel valitsused: 17 valitsuskoalitsiooni viie riigikogu koosseisu jooksul! Seega, oli hädatarvilik luua riigipea institutsioon.
On tähelepanuväärne et 1992. aastal sai rahvas valida kaks riigipea kandidaati kes läksid valikutena Riigikogu ette; Arnold Rüütel tegi pika puuga Lennart Merile ära ning peale seda kui Riigikogu valis Lennart Meri presidendiks, kaotati see poolik lahendus ära. Selles suhtes on isegi iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik riigipea otsevalimise korra likvideerinud.
Donald Trumpi taasvalimisega USA presidendiks, tulevad väga paljud saladused ilmsiks ning see trend jõuab ka lainetusena Eestisse. See avalikustamispoliitika mis sai alguse 1986. aastal, oli nomenklatuuri poolt algatatud ning suunatud; tänane avalikustamispoliitika on vabadust ihkava rahva tellimus. Nüüd mil sõjaparteil rahad tagant ära kukuvad ning elektrooniline hääletussüsteem oma loodetavat lõppu leidma hakkab, on hädatarvilik luua lahendused stabiilse riigi toimimiseks.
Minu arvates ei vaja eesti rahvas uut põhiseaduse preambulat või täiesti uut riiki. Eesti vajab uut Põhiseaduse Assambleed, mis parandaks põhiseaduse nõnda et kodanikele antaks tagasi need põhiseaduslikud õigused mis enne 12. märtsi riigipööret kehtisid. See on võlg vabadussõjas sõdinud eesti meeste ees, see on võlg nende ees kes olid sunnitud kodumaalt lahkuma.
Kuna iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik on läbi ja lõhki erakonnastunud, siis oleks naiivne ja võib-olla ka pahatahtlik rääkida juttu, et mõni kodanikuühendus muudab poliitilist paradigmat. Neid tühikargajaid ja muidumehi oleme aastate jooksul ju näinud.
Tegelikult olen ma selle kohta juba 2018. aastal kirjutanud: Lahendus on üks – EKRE on see poliitiline jõud, kes omab rusikat mida vajadusel kabineti lauale lüüa, ja samuti tugevat selgroogu, millega seista vankumatult Eesti suveräänsuse eest.
Kenno Põltsam