21.01.2024
Mart Helme
Mart ja Martin Helme on viimase aja sõnavõttudes välja öelnud tõe, et rahvuskonservatiivide roll ja tähtsus liiga vasakule kaldunud Eestis ühiskonnas on otsustav – just nemad hoiavad ära suure hulga võimuliidu sigadusi. Või teevad need avalikuks.
Selliseid ühiskonda lammutavaid seadusi, nagu abielu pilastamise seadus ning maksutõusudega seotud seadused, pole EKRE-l õnnestunud küll ära hoida, aga vähemalt on rahvuskonservatiivid teinud selle petjate võimuliidule äärmiselt ebamugavaks.
Ära hoida ei õnnestu seetõttu, et võimuparteid said parlamendienamuse pettusega: Reformierakond ei rääkinud enne valimisi sellest, et kavatseb makse tõsta, tollal juba toimunud Kaja Kallase Vene-äri ja Eesti 200 Slava Ukraini skandaale varjati valijate eest samuti hoolega. Petturid valitsevad nüüd ja nende taltsutamine on ainult EKRE õlul, sest keegi teine seda ei tee. Vähemalt mitte tõhusalt.
Helmed on küsinud: mis saanuks, kui EKRE-t ei oleks? Sellest annavad aimu need paar korda, kui EKRE saadikud on protestiks peaministri mittemidagiütlevatele vastustele saalist lahkunud või loobunud küsimuste esitamisest.
Riigikogu saalis kerkib siis kohe Potjomkini külake: Kaja Kallas räägib oma „enneolematutest“ saavutustest, võimukoalitsiooni saadikud esitavad talle toetavaid ja kiitvaid küsimusi ning Valdo Randpere valab oma silmarõõmu läägete ülistustega üle – idüll missugune. Erineb nagu öö ja päev rasketest hetkedest, mil peaministril tuleb EKRE saadikute tõsistele küsimustele vastata ja tema suust hakkavad välja vupsama „elektrimolekulid“.
Kui EKRE-t poleks, siis oleks selline pilt iga päev ja kogu ühiskonnas – Kaja Kallas räägiks igal pool sellest, kui tubli tema on, stratkom võimendaks halleluujat, meedia kiljuks kaasa ja varsti usuks kogu ühiskond, et paradiis on Eestisse saabunud.
Eurodirektiivid saaksid seadusteks nagu lupsti, homo-, vaenukõne- ja pealekoputamisseadused reguleeriks juba ammu ühiskonda Gulagi ja „1984“ poole ning Eesti oleks massimigratsiooniga juba ammu Rootsi granaadiühiskonda jõudnud ning samas venestunud.
Kui poleks EKRE-t…
Just EKRE räägib eestluse ning eestlaste keele ja kultuuri hääbumisest, riigis toimuvast paduvenestamisest, pahede, nõrkuste ja kapriiside seadustamisest „uusväärtuste“ sildi all, suveräänsuse loovutamisest globalismile Brüsselis, rohepöördejuttude absurdsusest 30-kraadise pakasega Eesti talvel… seda rodu võiks pikalt edasi kirjutada.
Peavoolupoliitika suureks mureks ongi see, et EKRE ei lase kõiki neid idiootsusi Eesti pinda maha istutada, vähemalt mitte korraliku vastupanuta. Seepärast ongi kõik teised erakonnad EKRE peale vihased – no mis te rikute ilusa mängu ära!
EKRE äraväänamine on käinud juba ammu, teda on püütud igati „ära soinistada“, muuta üheks peavooluerakondadest, ära osta, sundida muganduma – aga tagajärjetult. Seejärel alustati rahvuskonservatiivide demoniseerimisega, alates natsisüüdistustest (mis nüüdseks on igasuguse mõju minetanud) kuni Kremli agentideks tembeldamiseni. Paljud inimesed on seda esialgu uskuma jäänud, kuid tõde on alati pinnale ujunud.
Kui poleks EKRE-t, siis poleks ka opositsiooni. Võib oleks see lojaalne opositsioon, nagu on Isamaa – veidi kiunuks, teeks solvunud näo, aga kui saab pisut „nutsu“, oleks suu kohe kinni ja eurolollused saaksid seadusteks, nagu palgid Vändra saekaatris laudadeks saavad.
Ainult EKRE hoiab Eesti ühiskonda langemast vasakpõrgusse, kuhu see on juba liiga tugevalt kaldunud.
Martin Helme ütlebki intervjuus põlevkivienergeetika teemal: „Milton Friedmanil [20. sajandi üks tuntumaid majandusteadlasi] on hästi hea ütlus, et poliitikas ei ole mõtet oodata, et tulevad õiged inimesed, kes teevad õigeid asju, vaid tuleb luua tingimused, kus ka valed inimesed ei saa muudmoodi, kui peavad tegema õigeid asju. See tähendab, et võimul olevatel poliitikutel peab tugev surve peal olema. Eestis praegu samamoodi, sõltumata sellest, mida nad tahavad või ei taha või millised nende loosungid on, neil ei jää muud üle kui hoida kogu põlevkivisektorit mitte kahanemas, vaid kasvamas.“
Uued Uudised