27.09.2022
LEO KUNNAS
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna saadikud esitasid juba juuni alguses kaitseministrile arupärimise 155 millimeetriste haubitsate loovutamisest Ukrainale sõjalise abina ja Eesti suurtükiväe edasistest arengutest Venemaa-Ukraina sõja kontekstis, millele vastas nüüdne kaitseminister Hanno Pevkur (Reformierakond) eile vastas.
EKRE saadik Leo Kunnas: „Esitasime selle arupärimise 2. juunil, kui veel Kalle Laanet oli kaitseminister, ja see tõukus sellest, et me saime meediast teada, et Eesti on loovutanud Ukrainale 155‑millimeetriseid haubitsaid sõjalise abina. Kaitseministeerium riigikaitsekomisjoni sellest varasemalt ei teavitanud. Me loomulikult rõõmustame selle üle, et me Ukrainat aitame, seda tuleb teha. Aga igal asjal on oma mõju. See, mille me loovutame, seda on vaja ka asendada ja siin ei ole mitte ainult hind tähtis, vaid ka ajaraam, et mis ajaraamistikus me suudame seda teha.
Kui Ukrainas hakkas pihta selle sõja vahepealne etapp 19. aprillil, millal Vene pool alustas Donbassis pealetungi, siis oli näha, et see sõda muutus praktiliselt suurtükiväe duelliks. Tegelikult ta oli selline suurtükiväe duell väga paljuski olnud vahepeal terve selle eelneva kaheksa aasta jooksul. Siin on näha, et Vene tavaline suurtükivägi suudab lasta umbes 30 kilomeetrit ja reaktiivsuurtükivägi kuni 90 kuni, kui me kõige pikema laskekaugusega seadmeid arvestame. Kui meie suurtükivägi on liiga väike või liiga nõrk, et mis siis juhtub? Nii meie üksused saavad pihta kui ka infrastruktuur saab pihta, mida me Ukrainas iga päev näeme. Siit on selge järeldus, et meie suurtükivägi on lihtsalt liiga vähene. See, et meil on kummaski brigaadis suurtükiväe pataljon ja me hangime mitmikraketiheitjaid ja saame lähiaastatel ka mitmikraketiheitjate patarei – kõik see kokku ei anna meile piisavalt suurtükiväe võimekust selles kontekstis, mida me Ukraina sõjas näeme.
Siit tulenevalt oligi kolm küsimust: kui palju me loovutasime; kuidas see mõjutab meie kaudtulevõimekust; ja mis on meie üldine edasine visioon üldse suurtükiväe arengust?
Pevkur nentis, et küsimused on igati õigustatud ja debatt igati vajalik. Ta lisas ka, et ta ei saa äraantud haubitsate arvu avalikult öelda. Ka märkis ta, et kindlasti see mõjutab meie kaudtule võimet.
Kõige olulisem oli aga kolmas küsimus: millised need kogemused Ukraina sõjast on ja mis me edasi teeme?
Kõige suurem vajadus on ratastel suurtükkide hankimine, maakaitsearendustes on esmase fookusega praegu meil tegelikult just tankitõrjearendus.
EKRE saadik Riho Breivel nentis, et see kõik võtab väga kaua aega, andes mõista, et asjaga on liiga kaua venitatud.
EKRE saadik Alar Laneman ütles, et tihti on täheldatud sellist nähtust, et rahuajal unustatakse ära, milleks sõjavägi tegelikult mõeldud on – kiputakse esiplaanile seadma rahuajal olulisi mugavaid töökorraldusi ja siis avastatakse pinge tõustes, et väga palju asju on vaja muuta.