Kolmapäeval oli Riigikogus arutlusel saadikute Rain Epleri, Arvo Alleri, Mart Helme, Varro Vooglaiu ja Rene Koka algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis võimaldanud efektiivsemalt tõrjuda suurkiskjate viimasel ajal sagenenud rünnakuid. Võimuliit seda eelnõud paraku heaks ei kiitnud.
Eelnõud tutvustas Rene Kokk: “Olen siin teie ees jahiseaduse muutmise eelnõuga, mille number on 567 SE. Ja miks me selle eelnõuga välja tulime? Täna valitseb Eestis olukord, kus mõnda aega juba suurkiskjate arvukus on kasvanud nii suureks, et nende tegevus toob kaasa suurt majanduslikku kahju erinevatele põllumajandusvaldkondadele, olgu nendeks siis lambakasvatajad, ka muid nooremaid loomi murtakse, või siis ka näiteks mesinikud, kes on väga hädas sellega, et karud käivad lõhkumas nende mesipuid. Ja tõsi on ka see, et ega neid kulusid, mida ettevõtlusega tegelevad inimesed on teinud, tegelikult ei korvata. Midagi tuleb ette võtta.
Ja käesoleva eelnõuga muudetakse jahiseadust siis sedasi, et eesmärk on anda Eesti põllumeestele ja loomakasvatajatele, mesinikele õigus tappa ulukeid, kes ründavad nende vara või on otseselt ohuks inimeste elule ja tervisele. Ma loen ette selle täpse muudatuse ka, kuidas siis on ettepanek seadust muuta: “Jahiseaduse § 40 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses: “Ilma jahiloa olemasoluta võib jahitunnistust omav isik surmata nuhtlusisendi ja uluki, kes kahjustab isiku omandis olevat vara või ohustab otseselt isiku ja tema lähedaste elu ja tervist.””
Ma juhin tähelepanu, et siin on väga selgelt toodud välja, kes võiks siis seda ulukit lasta, kui tema vara kallale tullakse, ja see on jahitunnistust omav isik. Jahitunnistuse Eesti Vabariigis saab siis isik, kes on läbinud vastava koolituse, on teinud ära ka vastavad eksamid ja ta võib jahil käia. Ja see vahe ongi sisuliselt selles, et selleks, et oma vara kaitsta, ei peaks tal olema olemas hetkel jahiluba, küll aga jahitunnistus, et ta võib siis oma vara kaitsta.
Ja ma arvan, et see on igati mõistlik, ja seda reguleerimist on vaja teha, sest kahjuks ei ole ikkagi keskkonna‑ või nüüd siis Kliimaministeeriumi haldusalas Keskkonnaamet minu hinnangul sellega päris hästi toime tulnud, sest need kahjud, mida viimastel aastatel ikkagi on sisse võetud, ja ma olen mitmete inimestega isiklikult kohtunud ja käinud ka vaatamas seda, see on ikka päris kurb pilt.
Need inimesed, kes siin väidavad seda ja võitlevad kangesti selle vastu, et üldse ei tohiks lasta, ma arvan, nad päris täpselt tegelikult ei suuda mõista, millest jutt käib. Et ei ole ju eesmärk kuidagi hakata hunte või karusid ära küttima, aga eesmärk on saada just nimelt need nuhtlusisendid oma kontrolli alla. Ma arvan, et lõpptulemusena on see nende loomade populatsioonile võib-olla isegi kasulik, kui lastakse ära just need, kes tekitavad probleeme.
Loomulikult, eks see arvukus peab olema selline, et see on optimaalne, et needsamad hundid näiteks täidavad oma rolli ökosüsteemi tasakaalustajatena, aga samas ei hävita või tekita meie majandusele ja inimestele vastuvõetamatut kahju.
Kindlasti vähetähtis ei ole ka see, et ühiskonna turvatunne oleks tagatud. Sellepärast et ma arvan, et suur hulk meist ikkagi on täheldanud seda, et ega ühiskonna turvatunne on ka ikkagi viimastel aastatel saanud päris tugeva põntsu. Kui ikka inimestel viiakse ära koduõue pealt koeri, mitte ainult üks, vaid mõnel perel ka kolm, siis ma arvan, et on tore küll, kui keegi räägib, et huntide heaolu eest tuleb väga seista, aga kui sa reaalselt näed seda, kuidas sinu majapidamise ümber, lihtsalt sinu koerad viiakse ära, sul jääb ainult kaelarihm keti otsa ja siis öeldakse, et saage hakkama ja lubasid ka juurde ei anta, et neid küttida, siis ma arvan, et antud ettepanek on igati mõistlik.”