10.09.2024
Hea näide soode taastamise kohta tuleb Pääsküla rabast, kus on uputatud teed, mets ja laudrajad.
Esmaspäevasel Riigikogu istungil arutleti EKRE saadikute arupärimise korras kliimaminister Yoko Alenderile vastuolulise soode taastamise üle, mille järel võtsid teemal sõna Evelin ja Anti Poolamets.
Evelin Poolamets: “Eesti on looduslike tingimuste tõttu üsna märg maa. Kunagi katsid sood meie maa pindalast peaaegu veerandi. Tänaseks on osa neist kuivendatud ja praegu katavad toimivad sood vähem kui 10% meie territooriumist.
Euroopa Liidu eesmärk on taastada loodus 30%-l Maast. Ilmselgelt tihedalt asustatud Lääne‑Euroopas seda teha ei saa. Nii loodavadki Eesti rohepöörajad eurotoetuste klaashelmeste eest meie ühist loodusvara uputada nii palju, kui kulub, et aga üleliidulised viisaastakuplaanid ära täita. Aga puud, mis praegu metsades kasvavad, hakkavad pärast soode taastamist mädanema ja süsinikku emiteerima. Sellest asjaolust rohepöörajad targu vaikivad.
Metsade uputamine on mõeldud legaliseerima Euroopa elurikkuse strateegia ning selle raames välja töötatud looduse taastamise määruse eelnõu, mille vastuvõtmine möödunud kevadel Brüsselis kaheksa riigi vastuseisu tõttu mõneks ajaks edasi lükati.
Eesti riigil ei ole praeguse hetkega teada, kui palju metsa on läinud ja minemas looduse taastamiseks, kui palju tootlikku, sajandite jooksul metsameeste raske tööga kasvatatud metsa on raadatud või plaanis raadada niidukoosluste taastamiseks. Seda vastust ministeerium ei tea. Soo taastamiseks raiutakse puud või kuivavad need ise ära tänu muutunud veerežiimile. Küsimusele, kas on kokku arvutatud juba tehtud ja plaanitava looduse, sealhulgas märgalade taastamise mõju ehk LULUCF-i eesmärkide täitmisele, ei osanud minister vastata, vaid ütles, et uuringud alles käivad ja ülevaade puudub.
Soode taastamise sildi all hävitatakse metsi suures ulatuses. Üks näide on Tudu lähedal asuv Tudusoo looduskaitseala sihtkaitsevöönd, Natura 2000 alla kuuluv mets. Mõned aastad tagasi lõigati seal halastamatult maha kümneid hektareid ilusat männimetsa, alates põlvepikkustest puudest, lõpetajatest suurte mändidega. Osa puid ja enamik oksi jäeti maha vedelema. Kraavid aeti kopaga kinni. Tekitati mõõtmatu õõvastav mülgas. Seda kõike tehti Euroopa Liidu raha ja sildi all. Seesama Tudusoo on praegu kaetud kasevõsaga, siin-seal on tekkinud väiksemad männitaimed. Ja selliseid näiteid on teisigi. Üldiselt trööstitu pilt, nagu monument neile, kes väidavad, et tegelevad looduse kaitsmisega.”
Anti Poolamets: Lugupeetud minister! Tõesti-tõesti ma küsin, kas 37 miljonit magama panna praeguses julgeolekuolukorras, kus räägitakse kokkuhoiust, [on mõistlik]? Kokkuhoiust räägitakse, samal ajal maetakse mülgaste ja soode taastamiseks sellised summad.
Teate, Euroopa Liidu raha tuleks ka lugeda, mitte teda loopida lihtsalt sohu. See oleks nagu mingisugune seinast tulev raha, aga see saab ka ükskord otsa. Ja teiseks on võimalik Euroopa Liidu raha kasutada võimalusel natukenegi mõistlikumalt, valida prioriteete, äkki õnnestub. Ma olen täiesti kindel, et on võimalik. Igal juhul ei ole elupaikade taastamise kõige parem idee metsade ja rabade üleujutamine. Tegelikult on see tohutu töö raisku laskmine, mis tehti tsaariajal, Eesti ajal, ka kuuekümnendatel aastatel.
CO2 arvestamise asemel võiks kokku lugeda need sajad tuhanded töötunnid, mida need tublid saarlased igal pool Eestis tegid. Ka minu vanaisa talu maadel, kus kenad kraavid sisse aeti. Võiks lugeda, mitu tundi see raske traktoristi töö võttis. Mida nad peaksid mõtlema, kui te lükkate need kraavid kinni, mille mõte oli meile kultuurmaastikku juurde luua? Oleks siis me Hollandis, kus nad otsivad oma viimast sood taga, või Belgias! Me oleme Eestis, meil on kõike seda loodusrikkust uhkesti. Ei, te tulete ideega, et hakkame elama nagu Belgias, kus pole nähtud ei karu, kus pole nähtud ei hunti, kus pole nähtud ei Ilvest, ja siis püüame tõestada, et meil on ka erakordselt suur kriis. Lihtsalt sisse ostetud ideed, puhtakujuliselt sisse ostetud ideed – see ei ole hea mõte.
Mina võrdleks olukorda Tammsaare ajaga. See oli ka meie uhkus, et me suutsime põhjamaise riigina sedavõrd suure ala endale kultuurmaastikuks teha, Eesti külasid ehitada, mis praegu tühjenevad teie poliitika tõttu. Rohepöörde tõttu on löögi all väikesed Eesti külad, sajad külad on väljasuremise piiril, seal on võib-olla üks, kaks elanikku, kelle vanus viitab sellele, et peatselt on nad viimased elanikud seal külas.
Kui eksport langeb nagu kivi, puidutööstused pankrotistuvad, töökohad maalt kaovad, näete, leitigi idee, et ekspordi hävingu ajal tuleks hakata soid taastama. See läheb ajalukku, kunagi satiirikud hakkavad sellest rääkima. Öeldud on, et looduslik veerežiim on taastatud 20 000 hektaril erinevates sookooslustes. See ongi lõssenkism. See ongi lõssenkism!
Ja teate, Soomes ka on kuivendatud soid, mitte ainult Eestis ja mitte ainult kuuekümnendatel. See on normaalne protseduur, et maarahval oleks ka võimalus paremini leiba teenida. Aga mulle tundub, et praegune valitsus, kes räägib kokkuhoiust, arvab, et raha tuleb seina seest. Pole vaja puidutööstust, pole vaja eksporti, vaja on soid.
Mõelge, mida te õpilastele siis peaksite rääkima koolis. Äkki peaks Tammsaare ära korjama, sest koolilapsed saavad teada, et Tammsaare ja need kraavikaevajad olid ühed konservatiivse propaganda tegijad ja rohepöörde vastased? Tuletame meelde, et Oru Pearu ajas ka igasuguseid kraave kinni, ja nüüd on meil ajastu kangelane, et hakkame kraave sulgema. Ja kelle me siis kangelaseks kuulutame, kas kliimaministri või peaministri? Peaks siis konkureeriva võistluse välja kuulutama, kes on kõige suurem kraavide kinniajaja!”
Allikas: Riigikogu stenogrammid