Teisipäeval oli Riigikogus arutamisel Martin Triipani Riigikohtu liikmeks nimetamine ja sellelt kohtuinstantsilt peamiselt ebameeldivaid otsuseid kuulnud EKRE saadikud tegid uuele kohtunikule selgeks, kuivõrd oluline on neile väärtusküsimus. Kandidaadi vastused olid ümmargused.
Anti Poolamets: “Lugupeetud riigikohtuniku kandidaat! Elame keerulistel aegadel, kui ümbruskond kubiseb valedest. Vaatame naaberriiki: kogu aeg valetatakse, aga ka meil valetatakse. Näiteks püüavad sotsiaalse õiguse sõdalased naistevastase vägivallaga võidelda, aga väga valel moel. Ma toongi teile nüüd siis kohase näite. Kui Istanbuli konventsioonis on üks absurdne väljamõeldis – nimelt, sotsiaalsed sood on sinna sisse toodud, mille peale isegi koolilapsed naeravad –, siis kuidas teie riigikohtunikuna hakkate kaitsema vulasooliste õigusi? Neid on sadu, neid sotsiaalseid sugusid. Kui inimene näiteks hommikul peab ennast meheks, õhtul naiseks – ta on vulasooline, mida siin kolleegid innukalt kaitsta tahavad–, siis kas te olete valmis Riigikohtust ära tulema, kui teid pannakse absurdseid asju tegema, oma südametunnistuse vastaseid asju?”
Arvo Aller: “Te olete viimast aastat klienditöödena olnud seotud tuuleparkide rajamise üüri-, hoonestusõiguse- ja servituudilepingutega. Rohehulluse raames on seda tööd päris palju. Ma küsin selliselt: millise kogukonna osas olete te aidanud või töötanud nende lepingutega? On see siis tuuleparkide rajajate poole pealt lepingupool või siis tuuleparkide kohapealsete inimeste eest seisjana?”
Helle-Moonika Helme: “Te sedastasite, et ühiskond ootab, et kohtud oleksid inimestele usaldusväärsed. Viimasel ajal on just kohtutest tulnud otsuseid, mis riivavad inimeste arusaamist õigusest ja õiglusest. Rääkides konkreetselt Riigikohtust, siis ka Riigikohus ei võta vastu teatud kaebusi. Viimasel ajal on kandvamaks põhjuseks see, et puudub kaebeõigus.
Teisalt näeme, et menetlusse võetakse asju puhtalt selleks, et teha kahe eelneva kohtuastme otsusele risti vastupidine otsus. Siinkohal joonistub Riigikohtu tegevuses välja kahetsusväärselt teatud tendents, mis on paraku tunnetuslik, sest juriidiliselt on loomulikult kõik korrektne. See on selline, et Riigikohus teeb oma otsuseid ja nende läbi katet teatud kindlatele poliitilistele suunistele. Taas kord, see ju lammutab õigusriigi usaldusväärsust.
Aga mu küsimus on: te olete kuuldavasti esindanud riiki kohalike inimeste vastu Nursipalu küsimuses ja kohalikud said nüüd esimese astme kohtus võidu. Kaitseministeerium kaebas selle edasi. Võib juhtuda, et see jõuab lõpuks Riigikohtusse. Minu küsimus on: kuidas te kavatsete selles olukorras käituda või kas te plaanite ennast selle küsimuse arutelult taandada?”
Mart Helme: “Teie vastustest. Ma täpselt meenutan seda, mida mu isa ütles. Juura on tore asi, üks paragrahv tirib teise sirgeks. Teie vastused on täpselt sellised, et üks paragrahv tirib teise sirgeks. Oskate ennast väga ilusti taandada niimoodi, et mina nagu ei puutu asjasse, et seadus ütleb nii ja teie otsustasite siin nii ja sellepärast nüüd on nii.
Ja mina küsin, et kuna te ütlesite, et me oleme astunud Euroopa Liitu ja peame järgima Euroopa Liidus kehtivaid reegleid, siis ma tuletan teile meelde, et me liitusime Euroopa Liiduga klausliga, et see kõik peab olema vastavuses meie põhiseaduse aluspõhimõtetega. Nüüd ma küsin, kas sõna- ja koosolekute vabadus on aluspõhimõte või on see kuidagi Euroopa Liidu reeglitega meilt ära võetud. Vaat, konkreetset vastust, on see meie aluspõhimõte või saab Euroopa Liit mingi reegliga selle meilt ära võtta.”
Rain Epler: “Hea Riigikohtu liikme kandidaat! Riigikohus ja riigikohtunik on väga olulised institutsioonid, aga ma usun, et te nõustute minuga, et siiski on inimesed need, kes seda institutsiooni püsti hoiavad, kui nii võib öelda. Võib ju öelda, et riigikohtunik on ka inimene. Ma usun, et te nõustute. Selles osas, ma arvan, on oluline teada, mida inimene isiklikult arvab ühest või teisest asjast, sest kahtlemata üks mõjutab ju teist, eks ole, töötades ka oma rollis. Kohus peab põhiliselt lähtuma seadustest, aga nagu te ise täna ütlesite, teinekord on olukorrad segased, seadus ei ole nii üksühene. Ja siis ju seda mõjutab inimese isiklik arvamus.
Ma küsin kahe konkreetse teema kohta. Euroopa Komisjon surub praegu kõvasti seda, et nende tsentraalne võim laieneks, et komisjon saaks rohkem otsustada ja riikidele ette kirjutada. Teine on kogu see net-zero või nullheite ideoloogiast lähtuv energia- ja tööstuspoliitika, mis Euroopas jätkuvalt prevaleerib. Milline on teie isiklik arvamus nendel kahel teemal? Kas Euroopa Komisjonil peaks olema rohkem tsentraalset võimu ja kuidas te suhtute sellesse nullheite ideoloogiast lähtuvasse energia- ja tööstuspoliitikasse?”
Evelin Poolamets: “Lugupeetud kandidaat! Pühapäeval, isadepäeval, eksponeeriti ETV saates mehi, kes olid saanud isaks Ameerika Ühendriikides surrogaatema abil – tegevusega, mis on Eesti seaduse järgi keelatud. Sisuliselt olid nad Eesti mõistes seadust rikkunud, kasutades ära teise riigi seadusandlust. Kuidas peaks Eesti sellistes olukordades käituma? Kas leppima sellega, et osa Eesti kodanikke kasutab välisriigi seadusandlust, mis on meie õigusruumiga vastuolus, või peaksime seadma esikohale Eesti õiguse ja väärtusruumi põhimõtted?”
Rene Kokk: “Lugupeetud Riigikohtu liikme kandidaat! Suheldes inimestega, jälgides meediat, tuleb päris tihti aruteluks see, et kohtulahendid ei vasta avalikule ootusele karistuse määramise osas. Inimesed arutavad, miks see küll nii on, et ühiskonna ootus on üks, aga tulem on hoopis teistsugune. Mis te arvate, mis see põhjus on, miks siis on avalikkuse ootus õiglasele kohtuotsusele ja karistusele tihti hoopis teine, kui tegelikult ühiskond ootab? Samad näited sellest, kuidas meil lastakse raskeid kurjategijaid lahti varasemalt. Ei ole harvad ka juhused, kus seesama raske kurjategija sooritab kohe, üsna kiiresti uuesti raske kuriteo. Mida teha ja miks on ikkagi nii, et kohtuotsus ja avalikkuse ootus sellele otsusele on erinevad?”