EKRE soovib tõsta kõrghariduse rahastuse mahtu, kuid panna piiri ülikoolile kui migratsioonipumbale

Eesti Konservatiivse Rahvaerakond tahab muuta ülikoolide rahastamise põhimõtteid rahvuskesksemaks ja tõsta kõrghariduse rahastuse mahtu 1,5 protsendini SKP-st.

EKRE hinnangul peab hea kõrgharidus vastama viiele tingimusele: tagama, et andekatel Eesti noortel ei jääks rahapuuduse tõttu haridus saamata; tagama kvaliteetse hariduse; tagama spetsialistide ettevalmistuse eelkõige nendel erialadel ja ulatuses, mida Eesti ühiskond ja riik vajab; tagama, et kõrgharidus toetab Eesti rahvuskultuuri ja -riiki; pakkuma haridust efektiivselt.

„Kvaliteetse hariduse tingimus on praegu täitmata või ebapiisavalt täidetud. Eesti kõrghariduse kvaliteeti pole omandatud hariduse seisukohalt otseselt mõõdetud,“ ütles Riigikogu kultuurikomisjoni liige Jaak Valge.

„OECD andmetel erineb Eesti kõrgharidusega töötaja töötasu keskharidusega töötaja tasust pelgalt 24%, samas kui Soomes on sama näitaja 37, Lätis 44 ja Leedus 79. OECD riikidest on see näitaja viimane või eelviimane.“

Jaak Valge juhib tähelepanu, et täidetud ei ole spetsialistide ettevalmistus eelkõige nendel erialadel ja ulatuses, mida Eesti ühiskond ja riik vajab. Seda tõestavad ka riigikontrolli auditis esitatud andmed, mille kohaselt on haridustasemelt ülekvalifitseeritute osakaal – üle 20%, aga noorte seas veelgi enam – Eestis Euroopa Liidu riikide võrdluses suurimate seas, kuid samas on suurim osakaal ehk 15% ka neid, kel ei ole oma tööks piisavalt teadmisi-oskusi.

Valge sõnul ei ole täidetud ka nõue, et Eesti kõrgharidus toetaks Eesti rahvuskultuuri ja -riiki. “Ülikoolid ingliskeelestuvad rahvusvahelistumise sildi all. Kehtiv rahastusmudel suunab ülikoole välisüliõpilaste arvu suurendamise abil oma tulubaasi kasvatama ning kõrghariduse esimese ja teise astme õppekavadel võib olla vaid üks õppekeel. Bakalaureuse- ja magistriõppe välistudengitest õppis inglise keeles 94%, vene keeles 2,5% ja eesti keeles 3,5%. Välisüliõpilaste meelitamiseks suletakse eestikeelseid õppekavasid ja luuakse nende asemele ingliskeelseid.“

Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool on pidanud vajalikuks luua sihtstipendiumite süsteemi, millest osa välistudengite õppetasu kinni makstakse.

„See tähendab, et neile ülikoolidele on välistudengite õpetamine kasulik sellest hoolimata, et nad õppetasu ei maksa. Kokku on õppetasust vabastatud üle kolmandiku bakalaureuse ja magistritaseme õppivatest välisüliõpilastest. Peale selle saab osa välisüliõpilastest vajaduspõhist õppetoetust, mis moodustas eelmisel õppeaastal 1,2 miljonit eurot. Nii rahastab Eesti maksumaksja välistudengite ingliskeelset õpet, kuid see on tekitanud olukorra, mil suurem osa kõrgkooli lõpetanud välistudengitest ei jää Eestisse, kuna pole omandanud eesti keelt,” ütleb Valge.

„Soovida jätab ka Eesti kõrgharidusmudeli efektiivsus. Riigikontrolli andmetel on aga Eesti OECD riikide seas viimasel kohal riikliku kõrghariduse finantseerimise tasuvuse poolest, sest kõrghariduse lisandväärtus palgaarvestuses on OECD riikide väikseim.“

EKRE-l on viis ettepanekut kõrghariduse rahastamismahu suurendamiseks ja rahastamismudeli muutmiseks.

1. Kõrgkooli suuruse muutumise baasrahastuse kriteerium tuleks eemaldada, kuna suunab ülikoole laienema kvaliteedi arvel.

2. Kõrgkoolidele eraldatud sihttoetuse määramisel tuleks arvesse võtta, kas ja kuivõrd toetab ülikool Eesti rahvuskultuuri ja -riiki.

3. Tulemusrahastuse kriteeriumide hulgast tuleks eemaldada välisriigis õppinud või praktika sooritanud üliõpilaste osakaal, kõrgkooli lõpetanud välisüliõpilaste osakaal ning õppekava nominaalkestuse jooksul lõpetanud üliõpilaste osakaal.

4. Tulemusrahastuse kolmeks kriteeriumiks võiks olla: 1) kõrgkooliga halduslepingus või tegevustoetuse eraldamise käskkirjas kokku lepitud kõrgkooli vastutusvaldkonda vastuvõetud üliõpilaste osakaal kõigist kõrgkooli vastuvõetud üliõpilastest, osakaaluga 30 protsenti; 2) kõrgkooli haridusalasest tegevusest saadava tulu suhe kõrgkoolile määratud tegevustoetusesse, osakaaluga 30 protsenti; 3) kõrgharidustaseme õppe järgmisel astmel edasi õppivate üliõpilaste või tööhõives osalevate lõpetanute osakaal kõrgkooli kõigist kõrgharidustaseme õppe lõpetanutest, osakaaluga 40 protsenti. Doktoriõppe tulemustasu maksmise põhimõtteid pole vajalik muuta.

5. Ülaltoodud ettepanekute täitmise korral tuleks kõrghariduse rahastuse mahu sihiks seada 1,5 protsendini SKP-st, millega oleksime OECD riikide esiviisikus ning mis tagaks efektiivse kasutamise korral kvaliteetse ja Eesti ühiskonnale ning riigile kohase kõrghariduse.