26.03.2019
Peavoolumeediale ja kartellipoliitikutele jääb suureks küsimärgiks isegi see, mis toob inimesed EKRE tõrvikurongkäigule.
On täiesti mõistmatu, kuidas inimesed, kellele EKRE on täiesti võõras nähtus, räägivad teadja näoga erakonna “probleemidest”.
EKRE juhtivpoliitikud on jutustanud sellest, kuidas erakonna liikmed, aktiivsed toetajad ja valijad annavad pidevalt teada oma toetusest rahvuskonservatiivide aetavale poliitikale. Nad ei süüdista EKRE liidreid mingites järelandmistes, vaid mõistavad, et kompromisse tuleb teha – tähtis on vaid, et seda ei tehtaks põhiküsimustes ehk ei mindaks punastest joontest üle. Ja seda pole EKRE delegatsioon teinud.
“Me saame aru, et te olete surve all, aga ärge murduge!” kirjutavad EKRE toetajad. Kui vaadata meedias toimuvat, siis pole isegi pahatahtlik ajakirjandus suutnud leida rahulolematust erakonna ridades.
Ometigi kirjutab ametist lahkuv riigihalduse minister Janek Mäggi: “Enamik EKRE 99 000 valijast tunneb ängi. Nad ei ole rahul sellega, mis ühiskonnas toimub. Võib-olla osa neist peaksid olema rahulolematud hoopis iseendaga. Enamik inimesi kannab enda suutmatuse ja saamatuse teistele üle. See sotsiaalne grupp on hästi juhitud ja nüüd nad tahavad, et keegi seisaks nende eest.”
Kulla Janek Mäggi, sellist olukorda EKRE-s pole! EKRE toetajad on küll rahulolematud sellega, et erakonda igal moel võimukõnelustelt eemaldada püütakse, kuid muus osas valitseb rahvuskonservatiivide seas optimistlik valmisolek, seda nii valitsusse minekuks kui opositsiooni jäämiseks. Ei ole mõtet otsida tonte sealt, kus neid pole.
Ja “ajakirjanik” Vahur Koorits on muidugi pannud oma põlguse EKRE vastu küsimusse: “Kui inimesel on vähese hariduse tõttu madal palk või on lähisuhted ebaõnnestunud ja lapsed ei käi külas, siis ei saa ju seda probleemi lahendada poliitikud.”
Kui madalale saab langeda üks ajakirjanikuhakatis, et EKRE inimest sellisena kujutada? Aga tegelikku erakondade valijaskonda on ju näha Reformierakonna ja sotside hungveipingide pealt – nende meeleavaldustel ongi ideoloogiatöötajad, mitte lihtinimesed, kelle jaoks riik peaks tegelikult töötama. EKRE toob välja inimesed, kes palehigis leiba teenivad ja Eesti elu edasi viivad.
Kogu loo juures on hea see, et oksendagu Delfi pealegi verbaalselt, aga kui inimesed, kes EKRE-st midagi ei tea, temasse nii üleolevalt ja ülbelt suhtuvad, siis nad ei saagi tegelikest protsessidest aru, teevad valejäreldusi ja lõppkokkuvõttes rikuvad ikkagi hoopis oma maine.
Ilmselt on pikaajalise propagandasõja tulemusel nii ajakirjanikel kui ka kartellipoliitikutel EKRE-st välja kujunenud ebardlik pilt ja vale arusaam, mis on pähe nii kinnistunud, et nad ei suuda sellest mõttemallist enam väljapoole mõelda – kõik, mis on uus, püütakse kasvõi jõuga vanasse pilti sobitada. Muidugi mõista saavad sellest vaid valejäreldused tekkida.
Tõenäoliselt ei oska sellest seltskonnast keegi isegi ette kujutada, miks inimesed EKRE tõrvikurongkäigule lähevad – nende mõttekäik jääb Marian Võsumetsa neandertaallaslikku arusaama “viin, peksmine ja madalad instinktid” raamesse. Enamik “EKRE-spetsialiste” pole ilmselt isegi mitte kunagi ühegi rahvuskonservatiiviga vestelnud.
Selliste “asjatundjate” hulka kuuluvad pidevas verbaalses kõhulahtisuses vaevlevad Urmas Sutrop, Andrus Kivirähk, Toomas Sildam, Ahto Lobjakas ja paljud teised, kes jõuetus EKRE-vastases vihas küüsi närivad.