13.03.2022
Mart Helme – mees, kelle sõnadel on alati tõsi taga.
Kes on jälginud EKRE poliitikute väljaütlemisi, see teab, et kui väga neid selle eest ka ebainimlikeks ja vastutustundetuteks ei sõimataks, tuleb peaaegu alati lõpuks välja, et neil oli õigus.
Nagu kunagi Nõukogude Liidus nii ka praeguses Euroopa Liidus armastatakse korraldada suuri kampaaniaid, millega suurem osa rahvast kohe kaasa läheb – et ükskord avastada, kui võlts ja vale see oli. Ja et EKRE hoiatas selle eest.
Viimane juhtum on seoses Ukraina põgenikega – EKRE poliitikud ütlesid kohe, et see protsess väljub kontrolli alt, neid peeti selle eest ebainimlikeks ja hingetuteks, aga nüüd on selge, et viisavabaduse raames kontrollimatult saabuvaid inimesi ei suuda ühiskond enam puhtfüüsiliselt vastu võtta ja ära majutada. Rahvuskonservatiivid võinuks ju samuti hõisata, et võtame kõik vastu, meil on ruumi küll, aga nad ei teinud seda, sest nägid ohtusid ette.
See ei ole esimene kord. Ka 2015. aastal hoiatas värskelt Riigikogusse saanud EKRE pagulaskriisi eest. Eestisse neid õnneks eriti palju ei jõudnud, kuid näiteks “salliv” Rootsi sai arvukate Süüria põgenikega oma riiki Lähis-Ida klannimaffia ja sellest tulenevalt nüüdseks Euroopa kõige kriminogeensema riigi staatuse.
Kui puhkes gretathunberglik kliimahüsteeria, ei läinud EKRE ainsana sellega kaasa, lähtudes juba kasvõi sellest, et kliimameetmetega ei kaasnenud mitte mingit mõjuanalüüsi maailma majandustele. Taas sõimati rahvuskonservatiive, et nad ei hooli Maast, kuid nüüdseks on ka Eestis enamik ettevõtlusorganisatsioonidest tunnistanud, et rohepööre on läbi mõtlemata ja pärsib majanduse tulevikuväljavaateid. EKRE nägi ette ja hoiatas ka energiahindade tõusu eest.
Ka pandeemia osas on rahvuskonservatiivid olnud pigem sundvaktsineerimise vastaste leeris, kritiseerinud põhjendamata koroonapiiranguid ja nõudnud vaktsineerimata inimeste diskrimineerimise lõpetamist. Nüüd on aeg, mil saab juba hinnata, kas Tanel Kiige koroonameetmed ikka olid alati õiged, ja tundub, et mitte alati.
Kaitseküsimustes aga nõudis EKRE juba ammu kaitsevõimelünkade likvideerimist ja Eesti kaitsevõime kohest tõstmist, pidades õigeks ka laenu võtmist selleks, kuid teised poliitilised jõud, eriti Reformierakond, hääletasid need algatused maha. Nüüdses julgeolekuolukorras on selge, et need meetmed tulnuks ette võtta juba siis, kui EKRE seda nõudis.
Ja viimaseks juhuseks ongi seesama põgenike probleem, mille osas pole valitsusel ka tänasel päeval mingeid kindlaid plaane. Kõik teised erakonnad peale EKRE on koheselt kaasa kaasa läinud kampaaniatega, mille takerdumine on juba ette näha, aga peaaegu kogu ühiskond tormab lammastena kaasa, sest see on ühislaul, millega kaasalaulmast keeldudes on oht mingi halvastikõlav silt külge saada.
EKRE-t ei pea tingimata austama, armastama ega valima, aga alati tasub kuulata ja meelde jätta seda, mida rahvuskonservatiivsed poliitikud ütlevad, isegi kui nad selle eest verbaalselt risti lüüakse – varem või hiljem saavad nende mõtted suuresti teoks ja hoiatused reaalsuseks.