12.03.2023
Riigikohus
Lugesin Postimehe juhtkirja ja mul tekkisid mõned mõtted, mida sooviksin nüüd kellegagi jagada. Juhtkirja pealkiri on kurjakuulutav ja segane. Nimelt selgub sellest, et Martin Helme ei tahagi e-valimisi protestides protestida e-valimiste vastu, vaid hoopis millegi muu vastu.
Selle seisukoha tõestamiseks on alustatud kolme postulaadiga.
1) Eesti inimesed usaldavad e-valimisi ja on selle omaks võtnud.
2) Samas on meie e-valimised ka rahvusvaheliselt tunnustatud.
3) Eesti on õigusriik ja valimisprotestid lahendatakse kindla protseduuri alusel.
Kolmanda postulaadi vastu pole ilmselt põhjust eriti protesteerida, kuigi kohati lahendatakse meil probleeme ka õigusriigile sobimatul moel. Samas esimesed kaks on küll kohatud. Väide, et Eesti inimesed usaldavad e-valimisi ja on selle omaks võtnud, on liialdus. Kui usaldaks, ega siis ju ei protesteeriks nende vastu keegi. Aga nagu viimased valimised näitavad, siis suur osa Eesti inimestest usaldab ja ongi selle omaks võtnud, kuid kaugeltki mitte kõik.
Ka teine postulaat on enam kui kahtlane. Meie e-valimisi küll tunnustatakse, aga mitte keegi neist tunnustajatest ei pea mõistlikuks ka oma riigis millegi taolisega katsetada, kuna tunnustajad lihtsalt ei usalda neid.
Ja nagu juhtkiri ütleb, on valimiste korraldus väga valijasõbralik, aga sõbralikkus ja usaldusväärsus on siiski erinevad kategooriad.
Siis läheb juhtkiri sassi. Nimelt selgub, et juba algusest alates on osadel valijagruppidel puudunud selle valimisvormi vastu usaldus. Siin tuuakse mängu ka Savisaar, kes teatavasti oli oma elu teisel poolel poliitiline paaria ja kelle selline staatus võimaldab väita, et kõik, mis tema ütles, on vale. Ja tuuakse ära ka tema väide aastast 2015, et e-valimiste korral ei võida Keskerakond Eestis parlamendivalimisi enam kunagi. Antud kontekstis siis, kui Helme väidab midagi, mida on kunagi väitnud ka Savisaar, siis see on juba kindlasti vale.
Nüüd järgneb jälle huvitav “selgitus”: kui riigikogu pole suutnud seaduseks vormida riigikohtu soovitusi e-hääletuse täpsemate regulatsioonide osas, siis on see kahetsusväärne, aga ei anna alust väita, et e-valimisi ei saa usaldada.
Vastupidi: kui riigikogu pole suutnud seaduseks vormida riigikohtu soovitusi e-hääletuse täpsemate regulatsioonide osas, siis on see kahetsusväärne ja annab alust väita, et e-valimisi ei saa usaldada.
Nüüd järgnebki põhiline. Helmed ja EKRE saavad süüdistuse “usaldamatuse külvamises Eesti riigiasutuste vastu”, kusjuures “usaldamatuse külvamisel Eesti riigiasutuste suhtes on Helmete juhitud EKRE ehk suuremgi meister, kui Savisaar oli.”
Tegelikult on ju lugu hoopis vastupidine – Martin Helme on EKRE juhina pöördunud Riigikohtu poole, mis on riigiasutus. Kuna nii EKRE juhtkond kui liikmed ja valijad usaldavad riigiasutusi, siis nad loodavadki, et antud riigiasutus aitab neil e-valimiste probleeme lahendada. Muidugi riigiasutuste usaldamine ei tähenda kõigi erakondade ja nende juhtkondade usaldamist. Samuti ei tähenda riigiasutuste usaldamine kõigi nendes töötavate ametnike usaldamist.
Igatahes tundub, et leitud on uus kaigas EKRE vankri kodarate vahele toppimiseks – usaldamatuse külvamine Eesti riigi vastu. Justkui senistest süüdistustest fašismis, natsismis, venemeelsuses, ksenofoobias, russofoobias, homofoobias, transfoobias, naistepeksus, arstide ja pedagoogide solvamises, putinismis, rumaluses, poe taga joomises, hariduse ja harituse puudumises ja milles iganes veel vähe oleks. Aga peksma sellega hakatakse samamoodi nagu Prigožini-nimelisest kaikast näha oli, mistõttu oleks vist arukas kohe selle uue vale vastu juriidilised sammud astuda.
Juhan Karp