21.09.2018
EKRE võib olla uhke oma tugeva liikmeskonna üle.
Samas kui kartellierakonnad rõõmustasid EKRE populaarsusreitingu väikese languse üle, jäi paljudel nägemata see, et uuringu järgi on EKRE toetajad on aktiivsed võitlejad ja kindlad valimiskabiinide külastajad.
Parlamendiparteidest on kõige kindlamad valima minejad EKRE valijad — ERR-i tellitud Turu-uuringute küsitlusest selgus, et EKRE toetajatest lubab eelseisvatel Riigikogu valimistel kindlasti valima minna 70 protsenti. Järgmiste erakondade protsent jäi juba 60 ja pisut enama protsendi kanti.
Sotsioloog ja uuringujuht Juhan Kivirähk kirjutas juba enam kui kahe aasta eest ERR-is: “Poliitikast väga huvitatud kodanike hulgas (keda on 14 protsenti kõigist kodanikest), on kõige suurem toetus EKRE-l. Reaalseid valimisi silmas pidades on selliste valijate toetus vägagi hinnaline, sest nemad tulevad kindlasti valima ning oma aktiivse poliitikahuvi tõttu võivad mõjutada ka oma kaaskodanike eelistusi.”
Tollal oleks sellistest valijatest EKRE poolt hääletanud 20%, millele jäi alla nii Reformierakonna (17%) kui ka Keskerakonna (16%) reiting. Poliitiliselt aktiivsed inimesed süvenevad rohkem käimasolevatesse protsessidesse ja näevad nii ka konkreetseid lahendusi – ja sellised inimesed vaatavad EKRE poole, sest sealt tuleb kõige rohkem ilustamata juttu.
EKRE-l maksab uhke olla veel ka tugeva toetuse üle eestlaste hulgas ja meeste seas. See ei tähenda sugugi, et rahvuskonservatiivid ei hindaks teiste ühiskonnagruppide soovi nendega ühist teed käia.
Rahvuskonservatiivid näe halba selles, kui nende valijal on madalam haridustase või sissetulek, või kui ta on pärit maalt (seda kiputakse uuringutes irooniliselt rõhutama) – sellised inimesed on enamasti selgema talupojamõistusega, kes näevad mehes meest ja naises naist, mitte mõnda kahtekümnest erinevast genderivariandist. Ja jällegi – kui inimene soovib näha suveräänset Eestit ja eesti rahvast oma maa peremehena, pole vahet, kas tal on põhi- või kõrgem haridus, on ta linlane või talust tulnud, ühine eesmärk on see, mis ühendab.
Kõrgharidus on asi, mille üle tasub väga uhke olla, kui seda pole saadud koos vasakliberaalse ajupesuga; ettevõtlus on maa sool, kui sellega ei kaasne maa kõrbeks muutmine ja eestluse asendamine slaavlusega; ja jõukus pole häbeneda, kui see pole tulnud VEB Fondist või ühe erakonna korruptiivsest toiduahelast pealinnas.
EKRE valija ei lepi 50-100 euro pakkumisega valimislubadustes, vaid ta tahab selle raha ja enamgi saada kätte toimivast majandusest; ta ei taha kaasa hõisata pseudosallivuse ja -külalislahkusega, vaid soovib, et kõnniteel jalutades ei peaks ta kartma moslemist juhiga kaubiku otsasõitu; ta tahab kuulda oma lapse esimeste sõnadena “emme” ja “issi”, mitte sooneutraalset lasteaeda, kus poisslast sunnitakse kleiti kandma; ta ei taha seaduse muudatuse muutmise seadusi, mis tulenevad täiendava eurodirektiivi sisseviimisest, vaid ta soovib oma Eestimaad, kus kõikjal saab kõneleda eesti keeles ja ajada ise Eesti asja.
EKRE toetusprotsent erinevates uuringutes on kõikunud 17-22 protsendi vahel, mis ei tundugi ehk väga suur, kuid see-eest saavad rahvuskonservatiivid kindlalt öelda: need on meie inimesed. Sest see on rahvuskonservatiivsuse juurde kinnistunud sõpruskond.