05.03.2020
Aldo Maksimov Samosel
Uued Uudised palusid sisevaadet Türgi-Kreeka piiril toimuva ja selle mõjude kohta Ida-Egeuse meres Samose saarel puhkemaju pidavalt endiselt ajakirjanikult Aldo Maksimovilt, uurides, kas sündmused seestpoolt vaadates erinevad sellest, mis paistab väljastpoolt. Maksimovi ülesanne oli üsna raske, sest kriisi ei saa eitada. Samas kuidas kõnelda nii, et inimeste alateadvus ei peaks Samose saart (nagu ka Chiost, Lesbost, Kosi, Lerost) kohaks, mida peaks nüüd vältima. Kui loete lõpuni, saate vahest aru, et pigem oleks huvitav, hariv ning samas ka turvaline neid saari 2020-2021 hooajal külastada.
Te olete end sisse seadnud Kreekale kuuluval Samose saarel, mis asub otse Türgi külje all. Milline on seal praegune olukord järjekordset pagulaskriisi silmas pidades?
Meie olukord ja eluolu, eriti kuna elame Lääne-Samosel, ei erine millegi poolest aastatagusest. Migrantide kinnipidamislaager asub, nagu teistelgi saartel, saare idaotsas ning küsimus on ikkagi selles, kas surve merepiiril on kasvanud või mitte. Kriitiline ja jõuetukstegevalt muserdav on see igal juhul.
Samosel on elanikke ca 35 000, pealinnas Vathis on elanikke ca 8000 ning Vathi kõrval olevas pagulaslaagris on asunikke samuti ca 8000. Kui iganädalaselt maabus Egeuse mere saartele põgenikepaate 300-400 inimesega, siis läinud nädalavahetusel oli see arv 700.
Turismipiirkondade õnn on, et need kaunite saarte pagulaslaagrid paiknevad kõik pealinnast piisavas kauguses. Mis ei kahanda olukorra kriitilisust ja vältimatut mõju elukeskkonnale, elukvaliteedile, turvalisusele, põhjaveele.
Kas teistel saartel on olukord sama rahulik? Ilmselt mitte.
Olukord ei ole aga kaugeltki rahulik näiteks Chiosel ja Lesbosel, kus on ammu alanud konfliktid migrantide ja kohalike elanike vahel; olukorda on toodud pealinnast ohjama märulipolitsei. See ajab kohalikke veel enam marru. Sealne elanikkond on aetud viimse piirini ning konflikt on vältimatu. Inimesed võitlevad oma elukeskkonna, perekondade, äride, turvalisuse ja tuleviku eest.
Kust läheb kreeklase jaoks kannatuse piir? Piir, kus võibolla veel püssi ei laeta, on see, kui rüüstatakse õigeusu kirik, põletatakse see ning roojatakse sinna. Seda on juhtunud kõigil saartel ja korduvalt. See on ilmselt piiripealne lugu.
Kui aga tullakse su koju, röövima, vargile ning su naist, tütreid ähvardatakse, on kindlasti üle piiri. Ning kui ka selles olukorras tahab valitsus, EL või mõni humanitaarorganisatsioon rääkida “üleliigse jõu/vägivalla kasutamisest”, siis ilmselt on aeg, kus silme eest läheb punaseks. Kreeklase jaoks.
Kreeklane muidu on ju teadagi ülimalt sõbralik ja külalislahke. Võib isegi öelda kogemuste põhjal, et natuke liiga heauskne. Ka siinseid pagulasi taheti algul igati aidata, aga see soov kahanes korrelatsioonis selle tänutunde puudumisega, mida migrandid osutasid. Lisaks muud tükid.
Jälgides endise ajakirjanikuna meediat (sealhulgas ka Eesti meediat), kas see, kuidas kajastatakse kogu seda tegevust ja probleemi, vastab ka tegelikkusele kohapeal
Mul ei ole meediale tavapärasest suuremaid etteheiteid ning needki kvalifitseeruvad pigem rumaluse valdkonda. Mitu päeva tagasi oli ERRis stuudio, kus Johannes Tralla avaldas kahtlust, kas tegu pole ikkagi Kreeka paisutatud propagandaga. Valefakt, mille tabasin, oli Riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor Klen Jääratsi välja toodud number, et Egeuse mere saarte pagulaslaagrites viibib hetkel paarkümmend tuhat migranti; tegelikult on neid ainuüksi ametlikel andmeil peaaegu 40 000. Poolega mööda panna ei ole minu meelest ameti vääriline.
Ütleks nii, et Soome meedias on ilmunud hullemat jama. Ma ei vaatlekski Eesti meediat muust Euroopast siinkohal lahus – üldpilt ei ole väga erinev hetkel. Tõsi, kriisi alguses oli hetk, kus kõige adekvaatsemat infot sai hoopis Sputnikust.
Pigem valmistab kõhedust ja hirmu see, kui eetrisse ilmub regulaarselt Türgi propaganda Hille Hanso isikus. Mõistagi, inimene elabki Erdogani mõjusfääris, pole midagi imestada. Hanso oli ka see, kes esimesena hakkas levitama ÜRO seisukohta, et Kreekal pole õigust lõpetada asüüli andmist pagulastele.
Ühesõnaga, meie meedia tiražeerib üsna valimatult inimest, kes toetab Türgi diktaatorit ning kes manifesteerib massiimmigratsiooni, millele on radikaalselt vastu astunud kõik Euroopa riigid. Isegi Soome, Prantsusmaa ja Saksamaa.
Veel mõni konkreetne näide Eesti meediast, mis ärritas?
Võtame Postimehe. Mul on sellega natuke ka oma kana ka kitkuda. Nimelt olen alates esimeste pagulasteemaliste lugude ilmumisest 2019. aasta varasügisel püüdnud nendega kontakti astuda, et viidata neile võimalusele saada siit kommentaare otseallikast.
Lihtsalt kurb on see, et uudiste all on AFP /Reuters jne jne. Artiklid ei ole objektiivsed just ses mõttes, et tavaliselt kajastavad probleemi väga ühekülgselt, kasutatakse minimaalseid allikaid ja ei suudeta näha näilisest kaugemale. Tegu on reporteri ülevaatega, kes on saadetud üheks päevaks kaugelt kohale. Näiteks prantslasega.
Mulle pole Postimehest kunagi vastatud. Ainus, kes sealt poole aasta jooksul vastas, on uus peatoimetaja Mart Raudsaar, tema aga alustas alles äsja. Ühesõnaga, neil on raha, et maksta küllaltki tendentslikele agentuuridele sisutühjade lugude eest (mis pealegi ilmuvad kõikjal maailmas ühesugustena), aga neil pole võimalust vestelda tasuta Skype’is oma kaasmaalasega.
Postimehes ilmus kolmapäeval lugu “Kus on teie inimlikkus?”, autor PM, allikateks Reuters, BBC jmt. Taaskord nutune lugu sellest, kuidas piiril koheldakse pagulasi, lapsi-naisi. Viidatakse ebahumaansele käitumisele Kreeka piirivalve poolt jne. Ära on toodud ka Berliinis piiri kinnipanemise vastu protesteerinud inimõiguslased. Seda ka olukorras, kus demokraatlikult valitud Euroopa riikide valitsused on konsensuslikult öelnud oma selge sõna Türgi-poolse rändesurve, selle orkestreerituse ja olemuse kohta.
Ma küsiks siinkohal võibolla ka seda, milline ema või isa on see, kes kasutab oma last inimkiblina. Sest neis lugudes just tuuakse välja paljukannatanud naisi ja lapsi rändefrondil. See on ju haletsusväärne ja jälk ning selle najale on ehitatud kogu meediapublikatsioon. Nagu üks mu professorist Kreeka sõber ütles, sellised isad tuleks piiril naise silme ees läbi peksta ja tagasi saata.
Kuidas tõlgendab kreeklane piirikuritegu?
Kreeklane loomulikult ei jaga ÜRO ja muude humanitaarorganisatsioonide nägemust. Piirikuritegu on raske kuritegu ja seda võiks kõik mõista.
On mõeldamatu, et mingid hordid valguksid sisse Tai Kuningriiki või Myanmari. Ei tule kõne allagi. Tais on nii, et riigipiiri rikkunud inimesed satuvad kohe pikaks ajaks vangi. Piirivalve peksab jõhkralt läbi, kui riiki üritatakse tungida.
Meile öeldakse ja kirjutatakse, et naised ja lapsed. Ega need lapsed üksi reisi. Isad tuleks läbi peksta. Siis enam ei kipu seadust rikkuma. Naistele ja lastele jätab see teraapilise mulje. Iga mees, kes last kilbina riiki tungimiseks kasutab, peaks saama vangistuse lapse elu ohtuseadmise eest.
Võiksid küsida, kuidas tõlgendab eestlane piirikuritegu.
Kuidas ta siis tõlgendab?
ETV Ringvaate stuudiosse kutsutud PPA juhtivkorrakaitseametnik Toomas Malva ütles, et Eestist Kreekasse appi minevad 20 piirivalvurit hakkavad tegutsema Euroopa piirivalveagentuuri Frontexi juhtimisel.
Ta lisas: “Kuivõrd me läheme sinna Euroopa piirivalveagentuuri Frontexi koosseisus, siis nemad kehtestavad reeglid ja taktika ja minu teada sellist taktikat, nagu Kreeka piirivalvelaevad lükkasid inimesi eemale, Türgi poolele tagasi, me ei kasuta. Meie käsitleme neid kui merehädalisi,” rääkis Malva.
Te saate aru, millest me räägime? Küsimus on väga lihtne. Kui sa oled ebaseadusliku migratsiooni vastu, siis MITTE ÜKSKI MIGRANT RIIKI EI PÄÄSE. Nii nagu on sisuliselt Ungaris ja Poolas. Meie ametnikud aga lepivad ELi abiorganisatsioonide kehtestatud standarditega ning me justkui näiliselt aitame Kreekat. Parem kui me seda ei teeks.
Mul on natuke isegi kahju meie jõuametitest, kes võibolla ei saa täpselt aru, millised on nende volitused Frontexi raames.
Kuidas nimetada neid inimesi, kes on täna Türgi-Kreeka piiril?
Nende masside näol nii Kreeka mere- kui maismaapiiril ei ole tegemist rahvusvahelist kaitset vajavate ega selle määratluse alla kuuluvate inimestega. Nad on saanud juba asüüli Türgis, mis on kuulutatud nende jaoks turvaliseks riigiks. Seega nad isegi ei kvalifitseeru pagulastena. Kuhu nad trügivad?
Miks esineb sellega seoses nii palju propagandat, valet või pooltõdesid?
Motivatsioon on ju erinev. Kõige raskem on mõista ilmselt meie globaliste ja „humaniste“, kelle arvates tuleks kõik pagulased nagu kassipojad oma koduõuele tassida ning nende ühiskondlik vastutustunne hakkab tööle alles ilmselt pärast isiklikku valulikku kogemust.
Püüan jälgida professionaalse huvi tõttu ERRi, samuti PMi – et kuhu on võimalik langeda. Ning peamisi Euroopa kanaleid, Kreeka uudisteportaale. Väga palju saan videosid, linke kreeklastelt, kohalikelt, sõpradelt. Üks video kõneleb sageli rohkem kui Eesti Ekspressi poole aasta tiraaž.
On mõistetav, et Kreeka ja Türgi pool näevad asju täiesti erinevast küljest. Türgi on ses mõttes nagu Venemaa, et kui neid milleski süüdistada, siis vastus sisaldab kõike muud, kui süüdistus või küsimus eeldaks. Mõttetu dialoog ses mõttes.
Tore oli vaadata üht süürlaste tehtud videot. Nad olid paar korda üritanud piiri ületada, ning Kreeka poolelt tagasi saadetud. Mehed kurtsid, et Euroopa ei võtnud neid vastu, lisaks võtsid Kreeka sõjaväelased ära neilt nii raha kui nutitelefonid. Samal ajal keerutas teine tüüp, kes ei rääkinud, peos nutitelefoni.
Tuleb aru saada, et Erdogan ei tegutse niisama, lõbu pärast. Ta on hädas ning kõik tema käigud ei ole ratsionaalsed. Süürias ei ole tema ambitsioonid õnnestunud ning Venemaaga suhted on väga keerulised. Kreeka pannakse surve alla, sest siis rahvusvaheline fookus nihkub ühte kohta.
Kreeka elu see kergemaks ei tee, sest kuna Erdogan on nurka surutud, võib temast oodata kõike. Ning Türgi on sõjaliselt muidugi võimsam kui Kreeka. Hille Hanso suudab muidugi ka selle loo ilusaks rääkida.
Lisan lihtsalt fakti mõttes siia lõppu, et kaks erinevat Türgi parlamendipoliitikut on viimase aja jooksul (mul on sellest videolingid) maha öelnud lause, et “Chios, Lesbos ja Samos tuleks Türgile tagasi võtta”.
Veel lisan sedagi, et Türgi kõrge ametniku kabinetis Istanbulis oli 2007-2008. aastal seinal poliitiline kaart, millel needsamad nimetatud saared kuulusid Türgile. Ajaloo huvides olgu täpsustatud, et aastast 1821 siiski ei kuulu. Ka 400 aastat enne seda ei kuulunud.
Te peate seal mitut loomemaja, kus käib ka külastajaid Eestist. Kuidas mõjub see kriis äritegevusele?
Kui telejaamad jahvatavad Egeuse mere saartest, ei saa see jätta mõju avaldamata. Kuigi tegelikkuses põhjus kartmiseks või Samose vältimiseks puudub. Kui peljata pagulaslaagrit, siis jääb see meist täpselt saare teise otsa.
Need, kes siin juba käinud saavad aru, et saar on piisavalt suur, et pagulas- ja piiriprobleemidest ulatub meile Lääne-Samosele vaid kauge kaja. Lääne-Samose piirkonnas ei kohta sa 50 km raadiuses ühtegi pagulast. See on nagu öö ja päev, võrreldes isegi Mustamäe ja Gonsiori tänavaga. Mis jällegi, ei lohuta Vathi elanikke üldse…
Kahtlemata mõjutab see äritegevust. Võin paberilt kinnitada, et viimane broneering meie puhkemajadesse tehti veebruari alguses, viimased kuu aega pole hooajaks tehtud ühtegi kinnitust (mis on erandlik).
Ilmselt on siin oma panus ka koroonaviirusel. Ma kutsuks üles inimesi siiski siia tulema, sest nagu ma ütlesin, meie puhkemajades viibija ei pruugi üldse aru saada, et siinkandi saartel mingi kriis oleks.
Kui sama tendents, mis viimane kuu, jätkub, ning külalisi siia kaunile saarele enam Eestist ei saabu, tuleb ilmselt majad kinni panna. Eestlane on meie peamine külastaja. On veel ka natuke soomlasi, venelasi, lätlasi, harvem mujalt.
Milline on kohapealsete ja üldse kreeklaste hinnang olukorrale?
Enamus asju taandub ühele küsimusele. Kas Kreeka koos liitlasriikide abijõududega (mitte segi ajada rahvusvaheliste abiorganisatsioonidega) saab, kas neil lubatakse oma riigi piiri – nii merel kui maismaal, kaitsta kõigi vajalike vahenditega. Et keegi ei tuleks ütlema, et see on ebahumaanne või midagi sarnast.
Kui Kreekal lubatakse piiri kaitsta, sõna otseses mõttes piiri kaitsta, on kõik hästi ning pagulashordid mõistavad seda ning taanduvad.
Millist lahendust või arenguid te ise näete?
Mina näen lahendusena seda, et Kreeka peab toimima äärmiselt otsusekindlalt, selgrooliselt ning mitte minema ühelegi rumalale diplomaatilisele kompromissile.
Pean võimalikuks sedagi, et antud olukorras võib vereni viiv konflikt tulla olukorrale pigem kasuks. Kasvab patriotism, kasvab vastuseis nii Kreeka kui kogu Euroopa rahvusriikide rahvaste seas ning riikide juhid ei saa teha rahva tahte vastaseid otsuseid.
Loodame et kreeklased on nii tugevad ning armastavad oma maad piisavalt selleks. Lahing käib ju mitte ainult Kreekamaa pärast. Meie taga on sisuliselt Euroopa. Ning Euroopa toetuse tajumine praeguses olukorras on väga suureks kasuks, suureks abiks.
Kas EL-i tegevus selle kriisi puhul on rahuldav?
No EL ei ole teinud siiani (kolmapäeva õhtu – toim.) ühtegi sisulist otsust. Kuidas siis hinnata…? Enamus postulaate on tulnud Euroopa riikide juhtide suust ning see on olnud Kreeka jaoks enamasti julgustav, toetav. Seda on ka hädasti vaja olnud. Venemaa on muidugi vait, aga eks neil ole ka Süürias malemäng pooleli.
Et EL mingeid probleeme lahendaks või tooks olukorda kõiki rahuldava pöörde, on ka täiesti tarbetu loota. Parim, mida nad teha saavad, on aidata raha ja muude vahenditega ning mitte segada. See viimane on peamine.
Teine käegakatsutav “abi” – ehk Frontexile lisatehnika ja meeskonna saatmine on aga pigem kahjulik kui sellest oleks kasu. Erinevalt Kreeka piirivalvest ei ole Frontexi merepäästelaevadel volitusi merel olevaid migrandilaevasid tagasi tõrjuda, nende volitus ja mõte on need peale korjata ja Kreeka sadamatesse viia. Seega, täiesti vastupidine praegusele ootusele nii Kreeka kui Euroopa kodanike poolt.
Frontex tuleks üldse ära viia siit Egeuse merest. Koos kõigi humanitaarorganisatsioonidega, kes pagulasi poputavad saartel. Loomulikult saab see toimuda mitte üleöö. Näiteks on siin Samosel igasugu kummalisi vabatahtlikke ka Põhjamaadest, samas ei jagu arste, sotsiaaltöötajaid, keda oleks kõige rohkem vaja.
Arstid ei taha siia tulla, aga kõiksugu lumehelbekestest seikluseotsijaid, paberimäärijaid ja reisisaatjaid jagub küllaga. Kärbsed tulevad ikka sita peale kohale.
Kas lisaks rändekriisile on ka seal mingeid tõmblemisi koroonaviirusega seoses?
Minimaalselt. Külaelanikud üldiselt ei reisi siinkandis, eriti talvel. Olin nädal aega tagasi Budapesti, Ateena ja Thessaloniki lennuväljal. Ütleks et iga neljas inimene oli mingisuguse maskiga liikvel.
Palun mõne sõnaga ka enda tegevusest ja ettevõtmistest täpsemalt.
Meie loomekodu kodulehel on esiplaanil lugu, kus ma peamiselt sellest räägingi.
Hooajal on meil puhkemajad ning talvel loomekodu majutus. Tegutsenud oleme alles üle aasta – hooaja aprillist-oktoobrini ning talvise hooaja oleme teenindanud kirjanikke, kunstnikke, disainereid, muusikuid jms. Mõlemad on olnud piisavalt edukad, et edasi minna.
Miks te otsustasite perega Eestist lahkuda?
Eesti mõõt sai eeskätt minul täis. Oli maailmavaatelisi, poliitilisi põhjusi, miks pidin lahkuma kahest viimasest töökohast. Pikad jutud. „Tänada“ tuleb eeskätt punaseid ja kollaseid.
Aga eks elu Kreekas, saarel, väikses kalurikülas oli mu unistus olnud juba aastaid. Need poliitilised intriigid ametites olid lõpuks ainult ajendiks, tõukeks. Õnn oli vabaneda nendest pingetest, mis Eestis kogunesid.
Teine väga suur põhjus lahkumiseks oli hariduses, koolielus toimuv. Nägin kõrvalt, kuidas koolisüsteem lapsi frustreerib, väsitab, rõõmutuks muudab. Samas aga konkurents, edukultus lapsi ühesuguseks kalibreerib. Tundus, et neis tahetakse hävitada kõik inimlik ja lõbus. Ka ütlesin ma endale, et niipea kui näen noorema tütre koolis (tol hetkel 9 a) mingeid sooneutraalseid või homopropagandistlikke materjale, on kooliga Eestis lõpp. See hetk jõudis kiiresti kätte.
Kreeka koolis jääb lastele lapsepõlv, mängulisus. Mind ei huvita see, et võibolla ei ole Kreeka kooli PISA test nii edukas kui Eesti oma. Ehk on ka elus muud olulist kui PISA ja IQ testi tulemus. Näeme siis, kas need eduka PISA testiga kodanikud saavad edukaks projektijuhiks ja õnnelikuks inimeseks.
Meie lapsed viibivad palju värskes õhus, looduses, meie aias. Neil on midagi rohkem ja midagi vähem. Selge see. Sellepärast ka Dorisega Budapestis käisin, et näidata talle euroopalikku linna, mida pole hävitatud, näidata muuseume, losse, toredaid maju ja tänavaid, vanu tramme ja metrood, teistsugust linna ja inimesi.
Aga 8-9 kuud on meil meri, päike (74 % päevaajast) ja piiramatu rohelus – Samos on nimelt kõige rohelisem Kreeka saar. Puu- ja juurviljad annavad mitut saaki ning isegi veebruaris-märtsis on meil saagikoristus. Isegi arbuuse kasvatame ise, samuti kanu, kes annavad mune…
Milline vaade on teil eestlastele, Eestile eemalt?
Ma ei ole vaimustunud paljudest eestlaslikest iseloomuomadustest (lisaks valdavalt nigelale ilmale) nagu näiteks silmade tühjus, edumeelsus, individualism, meeletu edasipüüdlikkus, kõrkus, tõsimeelsus, kitsarinnalisus, tigedus, kalkus, ka mõõdukus.
Ka ei suutnud, osanud ma enam eestlastega suhelda. Mulle on olnud ebameeldivad, juba aastaid, mõningad sellised alalhoidlikud hoiakud nagu mõõdukus, ettevaatlikkus, mis muuseas väljenduvad ka vanasõnades: „sada korda mõõda, üks kord lõika“, „tark ei torma“ ning et „hommik on õhtust targem“ jne jne. Kui nende järgi elada, läheb elu mööda ning unistused ellu viimata.
Olen kuid arutlenud ka endamisi teemal, et kuidas on võimalik, kuidas ametnikud (inimesed) saavad endale lubada seda, et nad lihtsalt ei vasta viisakale pöördumisele, kirjale. Ükskõik kas küsimusele, koostööpakkumisele, õnnitlusele või suvalisele pöördumisele. Aga nii on eestlaste puhul, väga sageli.
Lõpuks, eelmise aasta lõpus kohtasin Eestis ametnikku (Põhja Tallinna linnaosa valitsuses sotsiaalosakonnas), kes võttis mu murest osa, kes aitas mind, kes pühendus teemasse ning läks ka füüsiliselt kohale kuhu vaja, lisaks viis ta mind tänuväärselt kurssi minu õiguste ja võimalustega. Ma olin positiivselt šokeeritud, mõeldes korraks viimaks ka sellele, et nii ju võikski olla…
Ma mõtlesin, et ei räägi sellest, mis ma eestlastest arvan, aga olen küllalt kaua suud kinni hoidnud. Mul pole midagi kaotada. Õnneks on mul eestlaste hulgas sõpru ja nii nagu iga rahvuse hulgas, on ka eestlaste hulgas väga armsaid ja toredaid inimesi.
