03.05.2019
Euroopa Parlamendis on eurokonservatiividel küll tugev positsioon, kuid nad ajavad ikkagi föderaliseerimise rida.
15 aastat tagasi liitus Eesti Euroopa Liiduga ja seetõttu kõlavad mõõdutundetud ülistused – kas aga meil on põhjust tingimata uskuda, et me oleme sellest liidust võitnud?
Julgeolekuliselt – ehk pisut. Meid kaitseb NATO, mille Euroopa liikmesriikide lennukid pole sageli võimelised lendu tõusma ja allveelaevad kuivavad dokis – peamine tugi tuleb USA-lt. Venemaa rünnaku korral on EL nagu raehärra filmis “Verekivi”, kes kordab aina: “Uskumatu!”
Majanduslikult aga maksavad majandusseadused – pügatakse nõrgemaid ja sõnakuulelikke. See liit pole heategevusklubi. Pole mingit põhjus kahtlustada Saksamaad ja Prantsusmaad omakasupüüdmatuses. Seda, et neil küüned enda poole on, tõestab kasvõi Saksamaa väliskaubanduse üle mõistuse suur plusspooles olek. Eesti põllumehed aga pole siiani sama toetustaset saavutanud, mis on vanadel liikmesriikidel.
Suurriikide eelistused paistsid silma ka Euroopa Komisjoni suhtumises riigieelarve puudujääki Prantsusmaa ja Itaalia puhul. Kui Prantsusmaale lausa pakuti kollavestide ülestõusu summutamiseks mõeldud negatiivset eelarvet, siis selle ise sisse kirjutanud immigratsioonivastane Itaalia sai sugeda ja nende protsent suruti võimalikult madalaks.
Eestis armastatakse rääkida neist eurorahadest, mida me oleme saanud. Me oleme liikmemaksudena maksnud just nii palju, kui meie juures võimalikuks peetakse, seega just oma võimete piirides. Saanud oleme tõesti omajagu. Aga kui palju oleme me Vanapagana kombel Kaval-Antsu juures rüganud? Paljusid asju saab liikmesriike tegema panna ka seda otseselt rahalisse arvestusse kandmata.
Eesti garanteeris Kreeka võlgasid, kus kõige suuremad laenajad on sakslased – meid kasutati ära nii nende investeeringute kindlustamises kui ka otsestes maksetes, mida me kunagi tagasi ei saa.
Eesti on tuntud sõnakuuleliku europartnerina, keda justkui alati hea sõnaga ära nimetatakse – aga kui palju oleme me andnud nõusoleku sammudele, mis tulevad kasuks Saksamaale ja Prantsusmaale, kuid pikemas perspektiivis tulevad meile kahjuks? Eesti lojaalsust kasutatakse ära paljudes asjades, millest meile mingit kasu ei teki.
Veelgi hullem, Eesti seadusandjad ja ametnikud on ülilojaalsed eurodirektiividele. EKRE saadikud on Riigikogu komisjonides ja saalis pidevalt juhtinud tähelepanu sellele, et üks või teine direktiiv ei anna meile midagi või on lausa kahjulik – aga ikka öeldakse, et me peame olema solidaarsed ja ühtlustama oma seadusandluse kogu EL-iga. Aga need tühjad või kahjulikud otsused ja direktiivid on ju kellelegi kasuks, muidu poleks neid tehtudki.
Eesti on Euroopa Liidus justkui tõusik vana eliidi seas – väga hea on, et omaks peetakse ja õlale patsutatakse ning selle nimel võib uutele sõpradele ka meeltmööda olla ning neile toasussid kätte tuua, saades vastu diipi, endas ikka lootus, et ehk saab kunagi VIP-pääsme omanikuks. Aga kuni ise oma seaduslikke õigusi valjuhäälselt ei nõua ja ennast julge visadusega maksma ei pane, saabki väike olla vaid suure VIP-i saatja.
Eesti poliitikud ei julge olla peremehed oma kodus, sest siis peab vastutama. Lihtsam on olla sulane, sest siis otsustab peremees, ja sulasel jääb üle vaid mugavustsoonis elada, kus kõht on täis, peavari pea kohal ja töö ei tee liiga. Moskva peremehe alt vabanedes prooviti küll vaba mehe elu, aga orjapõli oli mugavam.
Jak Valge räägib oma parlamendi-raamatus, et 1918-1940. aasta vabariigis oli seadusandjal raskem – kõik, mis tegid, tegid omale, seadused mõjusid ebaõnnestudes rängemini ja õnnestudes võimsamini. Siis sõltus võimupoliitikutest terve riigi saatus. Nüüd seda vastutust kardetakse ja otsustusõigus sokutatakse EL-ile, saades vastu eurodirektiivide käsulauad. Me pöördusime tagasi orjaaega, sest vabadus ja peremeheõigus on eriti Reformierakonnale liiast.
Ka suur toetus EL-ile on vaidlustatav. See näitab toetust hetke status quo`le, milles mängivad suurt osa nii hirm Venemaa ees, mille tõttu nähakse tuge ka majandusliidus, kui ka teadmatus selle ees, mis euroliidus tegelikult toimub. Enamikule Eesti inimestest ei ole EL-i föderaliseerimise oht üldsegi kohale jõudnud, endiselt ei osata karta ei EL-i soodustatavat massiimmigratsiooni ega suveräänsuse ärakorjamist. Igal juhul ühte võib kindlalt öelda – suur toetus EL-ile ei tähenda toetust Junckerile, Verhofstadtile ja Timmermansile.
Euroopa kaardimängus on Eestil raske kõva käsi olla, kuid see on võimalik – ja mitte lömitades, vaid õlaga tõugates. Eesti valis tee teiste põlvede kõrgusel.