03.02.2022
Maaelu on niigi välja suremas, nüüd ahistab maainimest ka kõrge elektrihind. Pilt on illustratiivne.
Sõitsin neljapäeva õhtul Viljandimaal Mustla alevikust Riuma külla ja üheks ebameeldivaks tõdemuseks oli see, kui pime on ikkagi Eestimaa pärast elektrihinna järsku tõusu.
Tuled küll säravad, aga need on peamiselt liiklusmärkide ja teepiirete neoonkatte vastupeegeldused bussituledele. Muidu aga pinguta silmi pimedusse kuis tahad, aga ainult harva näeb tulukest talumaja aknas.
Varem oli enamikul talukohtadest ka välisvalgustus, aga nüüd on see välja lülitatud, et elektri arvelt kokku hoida – maainimesed pole eriti jõukad. Üsna pea peale aastavahetust ja suuri elektriarveid kadusid ruttu ka jõulukaunistused, mis tavaliselt on pikalt väljas.
Maaelu on niigi välja suretatud ja Kaja Kallase valitsuse ajal toimunud elektrihinna järsk tõus võimendab mahajäetust. Samas kandis võeti ka bussiliiklust vähemaks ja kompensatsiooni küsima on samuti kauge sõita.
Neljapäevastes uudistes on veel juttu sellest, kuidas valitsus kompenseeris hättasattunud seakasvatajatele mõningad kulutused ja hakkab energiakompensatsiooni maksma kaugkütte tootjatele.
Need ei ole head uudised – me oleme 30 aastat taasiseseisvunud ja ikka riigi ülalpeetavad. Jõukas riigis peaks inimesed ise hakkama saama, aga meil toidab riik piskuga oma näljaseid linnukesi, kes ei suuda enam ise süüa leida.
Tegelikult suudaksid väga hästi, aga riigi poliitika ongi selline, et kõik maksaksid kõrgeid makse riigikassasse ning “hea valitsus” jaotab siis näpuotsaga igaühele. Nagu ka euroliit, kelle poole pöördutakse mistahes algatusega kõigepealt, et euroraha saada. Me pole enam peremehed omal maal, vaid popsid.
Jüri Kukk