14.08.2022
Politsei erirühm Toompeal
Eesti riik on küll 30 aastat taasiseseisev, kuid enda siseriikliku maksmapanemisega endiselt hädas ja kaldu potentsiaalse vaenlase poole.
Terve Eesti nägi pealt koroonaaegset MEM Cafe saagat, kus Eesti politsei ja terviseamet kasutasid täie rauaga kõiki oma hambaid, alates tugevast politseilisest kontrollist, rahvahulga tõrjumisest ja teleskoopnuia kasutamisest kuni hiigeltrahvide, kohviku sulgemise ja turvafirma määramiseni tõkendi kontrollijaks. Üks ettevõtja sai täiega kaela kogu Eesti riikliku repressiooniaparaadi.
Sama oli ka NETS-i ja sundvaktsineerimise vastaste meeleavalduste jõulise kontrolli ja mahasurumisega Toompeal ja Vabaduse platsil. Ajalehelugude piltidelt võib siiani leida fotosid Toompeal ülbelt laiutavatest kiirreageerijatest, kes toodi välja oma eesti rahva vastu.
Ja vaadakem nüüd, mis toimub Narvas ja ajal, mil kogu maailm katsub Venemaa agressiivsust piirata. Punatanki kaitseks kogunes meeleavaldus, mida politsei kuidagi ei seganud. Tanki valvab siiani mingi putinlaste kamp, kes otsustab, keda sinna lubada ja keda mitte (Andero Põllu juhtum), seal käivad Vene meedia esindajad ja korjatakse mingeid allkirju. Samas on politsei algatanud kogu Eestis krimiuurimisi punamonumentide sodijate vastu.
Kus on nüüd kiirreageerijad, tšellomängijate ahistajad, piimamannergu ärakorjajad, kohvikusulgejad? Neid pole, sest Narvas pole tegu oma kaitsetu rahvaga, vaid potentsiaalse vaenlasega, keda lihtsalt kardetakse.
Jah, kardetakse, ja väga. Eestis kardetakse putinivenelasi ja kogu riiklik süsteem töötab selle nimel, et seda ohtu olematu või vähemalt väikesena näidata. Eesti riik lömitab vaenlase ees, alates kaitseväe otsusest keelata sõdurite 9. mail vormi kandmine kuni selleni, et isegi Vene vägistajaarmee märatsemiste aegu Ukrainas ei suudeta üht punatanki kõrvaldada. Aga sellega antakse vaenlastele julgust juurde.
Kogu häda on suveräänsuspuudes, mis on Eesti riigi vaimseks sandiks teinud. Eestlased pole enam peremehed, nad on selle õiguse Brüsselile delegeerinud ja praegu peavad isegi punamonumentide kõrvaldamisel arvestama sellega, mida arvatakse asjast kauges euroliidu keskuses. Kuna oma riigis ollakse sulased, puudub juba igasugune julgus rusikaga lauale lüüa.
Küll aga kasutatakse jõudu oma rahva, eestlaste vastu. See on Lääne-Euroopas juba tavaline – ka seal tülitatakse islamiste ainult siis, kui nood juba päris terrorini on jõudnud, islamiseerumisvastased “paremäärmuslased” aga saavad politsei kõva kätt pidevalt tunda.
Liberaalne “demokraatia” ongi tuntud sellepoolest, et ta kasutab repressioonisüsteemi oma väärtusruumi vastu ja on vait, kui seadusvastaseid tegusid teeb sisserändetaustaga teine kultuuriruum. Läänes on omad mehed feministide poolt maadligi taotud, aga ükski naisõiguslane ei julge võidelda naiste õiguste eest suurtes islamikogukondades.
See toimub ka Eestis. LGBT jaurab peamiselt eestikeelses väärtusruumis, aga venekeelses kõlab “tõ pederast” päevast päeva. Otsitakse soolist palgalõhet, aga süürlanna põles Lasnamäel ikkagi. Kõige kahekeelsem aga on politsei ja teiste jõustruktuuride käitumine eesti ja vene kogukonna suhtes – kui eestlased saavad poliitilistes pingetes kohe politseikoeri tunda, siis venelasi hoitakse nagu s…a pilpa peal (Yana Toom). Aga see kogukond on selgelt putinistlik, või siis toetab lihtsalt oma ajaloolist kodumaad, mitte praegust.
Mis puutub sellesse Elmar Vaher? Sest tema politseijuhiks olles on see vaid süvenenud – 9. mai eel loodi koguni “dialoogipolitsei”, samas kui Toompea meeleavalduste aegu tegutses ainult monoloogipolitsei.
Uued Uudised