Liberaalses maailmas mõjub kepitorkena herilasepessa see, kui keegi võrdleb Euroopa Liitu ja Nõukogude Liitu või siis räägib liberalismi nakatumisest uusmarksismiga – aga kõik see on tõsi. Ka liberalism ise on alguse saanud Suure Prantsuse revolutsiooni giljotiinide alt voolanud vereojadest ja “rassilist võrdsust” edendatakse BLM-i linnadepõletamisega.
Vanemad inimesed mäletavad, kuidas Nõukogude Liidus räägiti rahvaste sõprusest, Kolmas Maailm oli sotsialistliku leeri parim sõber ja kommunism pidi olema ühiskond, kus kõik on täiesti võrdsed, sõltumata rahvusest, rassist ja nii edasi (see viimane fraas on käibel ka tänases liberaalses maailmas). NSV Liidus räägiti kõigest sellest robustselt, kuid midagi suurt ette ei võetud.
Euroopa Liidus ja kogu liberaalses Läänes käib sama rahvaste sõpruse ja kõigi võrdsuse jutt ju edasi, ainult et rafineeritumalt, sellest kommunismivõrrandist on välja võetud “paha” valgenahaline ühiskond ning tulevik on kingitud tumedale ja mustale ühiskonnale, kes pole paraku suutnud oma kõlblikkust maailma valitsemiseks tõestada.
Kommunismiideoloogiast tuttav võrdsete sõbralik ja rahus elav ühiskond aga on liberaalses Läänes juba mõnda aega ideaaliks – seda usuvad vähemalt need noored uusmarksismist ärevile aetud naised, kes meeleavaldusi pidi ringi kolistavad. Noored valged naised on äärmusvasakpoolsete poolt kõige manipuleeritavam ühiskonna osa.
Pragmaatikud tegutsevad samas reaalpoliitika kaudu – Marrakechi rändepakt töötab täie võimsusega, üha uued ebaseaduslikud migrandid saabuvad Euroopasse “rohelist”, kuid samas surmavat rändeteed pidi ning Vanas maailmas vahetatakse rahvastikku välja. See toimub näiteks Suurbritannias, kus Liz Trussi valitsuse juhtministrite sektor olevat nüüd “valge-mehe-vaba”.
Ainult et kogu see poliitika on määratud hukule omaenda veres. Jälgige viimaste aegade massimõrvu tulistamiste ja pussitamiste läbi – need toimuvad peamiselt multikultuursetes migrandiühiskondades, sealhulgas USA-s, Kanadas, Rootsis, Saksamaal ja mujal. Paradoksaalne, aastakümneid “sallivust” juurutanud heaoluühiskonnaga Rootsis peaks ju inimesed juba täiusliku tolerantsuseni jõudnud olema, aga ometigi on see riik Euroopas mõrvade poolest esikohal.
Toimuv on väga lihtsalt seletatav: migrandiühiskonda koondub tohutu mass erinevaid inimesi, seda rahvuslikult, keeleliselt, usuliselt, rassiliselt jne, ning kui koos on nii palju erisusi, siis konfliktide võimalikkus kasvab kümneid kordi. Inimesed lihtsalt ei hakka sõbralikult koos eksisteerima, vaid elavad uuel kodumaal vana elu edasi, erinevused aga ei rikasta, vaid põrkuvad, seda eriti olmetasandil, tekivad pinged, frustratsioon, viha ja lõpuks vihkamine.
Raske tunnistada, aga see ongi olnud inimkonna loomulik areng, kommunistlik võrdsus, sõprus ja ühtsus lihtsalt ei tööta, kaheksamiljardiline inimkond on selleks liiga erinev. Kristlus on kaks tuhat aastat üritanud Jeesuse õpetuse järgi inimesi vendadeks-õdedeks muuta, aga kui see ei õnnestunud Kõrgema Jõu karistuse kartuses, siis ei õnnestu see ammugi mitte selles liberaalsete “vabaduste” vallapäästetud egode möllus, mis Läänes valitsemas on. Kui kõik kapriisid, nõrkused, pahed ja fantaasiad on ühtäkki inimõigused, siis polegi midagi head loota.
Praegused poliitkorrektsed filmid ja seriaalid peegeldavad liberaalutopistide unelmaid – näiteks fantaasiasarjas The Wheel of Time (Ajaratas), kus aeg ja ruum võimaldavad kõike, elavad läbisegi neegrid, hindud, hiinlased, valged, ühesõnaga kõikvõimalikud erinevused (kusjuures mitte keegi neist ei ole domineeriv). Reaalses elus on raske ette kujutada ühiskonda, kus on igastühest midagi ja kõik on koos.
Utopistid on alati olnud osa ühiskonnast, kuid nende ideed on alati läbi kukkunud ja sama juhtub ka ühepajatoiduks läbisegatud multikultuurse ühiskonna ideega. Ainult et see võib kaasa tuua ohtralt verd ja valu, kui erinevaid kultuure üritatakse lausa kohustuslikus korras kokku sulatada. Seda näeb juba massimõrvadest multikultuursetes maades, kus üha rohkematel viskavad hammasrattad üle ning seda ülepingestatud ühiskonna tõttu.
Lõppu sobib värske uudis: “Etioopia etnilises vägivallas sai surma üle 60 inimese” (BNS). Kui etiooplased ei suuda oma kodumaalgi aastakümneid rahus elada, siis kuidas nad suudavad hakkama saada Lääne-Euroopas, kus erinevusi on sadu kordi rohkem?
Uued Uudised