07.02.2022
Elon Musk hoiatab türannia eest läänemaailmas.
Kanada veokijuhtide protesti kommenteerides kirjutas Elon Musk Twitteris: „Kui inimesi piisavalt hirmutada, hakkavad nad ise nõudma vabaduse kaotamist. See on tee sillutamine türanniale.“
Muskil on õigus, kirjutab esseist ja psühhosotsiaalsete tegurite uurija John Mac Ghlionn. Ja ehkki türannid nagu Jossif Stalin on surnud, elavad tema kasutatud kontrollimeetodid endiselt edasi. Üle kogu maailma on türannia taas tõusuteel ning selle kehtestamise vahendina kasutatakse taas hirmu.
Autoritaarsusega seostatakse tavaliselt Hiinat, Põhja-Koread, Saudi Araabiat. Igati õigustatult. Need on riigid, kus kodanikuvabadused ei kehti. Aga kuidas on lood Austraalia, Kanada, Ameerika Ühendriikidega? Erinevalt eelpool mainitud riikidest pakuvad Austraalia, Kanada ja USA oma kodanikele türannia n-ö pehmemat vormi, jättes kehtima osad kodanikuõigused, aga mitte kõik.
Igaks juhuks meenutame siinkohal, et Austraalias viidi COVID-19 pandeemia ajal sisse nn karantiinilaagrid, kuhu toimetati nakatunutega kokkupuutunud inimesi.
Valitsused, keda on hoolega abistanud nn peavoolumeedia, on võtnud taas kasutusele hirmutamistaktika. Ja selle tagajärjel on ühiskond jagunenud kahte väga erinevalt meelestatud leeri. Üks grupp kannatab Stockholmi sündroomi all – s.t emotsionaalset seisundit, kus pantvangis olnud inimesed hakkavad oma kinnihoidjat abistama või pärast vabastamist teda õigustama ja kaitsma. Tegemist ei ole loogilise reaktsiooniga. See ei tugine mitte mõistlikul analüüsil, vaid hirmul.
Miljonid inimesed kannatavad praegu ilmselt Stockholmi sündroomi all, samas kui miljonid kogevad midagi täiesti vastupidist. Seda nimetatakse Londoni sündroomiks – pantvangi võetud inimesed keelduvad oma vangistajale kuuletumast. Niisugust reaktsiooni võisime näha möödunud nädalal, mil tuhanded ameeriklased osalesid vaktsineerimisnõude vastastel meeleavaldustel.
Sarnased protestid on nüüdseks levinud üle kogu maailma ja Kanadas kogunesid suurele vaktsiinivastasele protestiaktsioonile veokijuhid. Oluline on mainida, et rekajuhid ei ole vaktsineerimise kui sellise vastased, kuid nad on vastu kohustuslikule vaktsineerimisele. Samuti ei ole päris kindlasti tegemist „väikese äärmusvähemusega“, nagu teatas Kanada peaminister Justin Trudeau.
Mida rekajuhid siis tahavad? Nad usuvad, et vabas maailmas peab inimesel olema vabadus langetada ise oma otsused. Inimesi ei tohiks sundida tegema midagi sellist, mis on neile väga ebamugav. Enesemääramisõigus peaks ju endiselt eksisteerima, või vähemalt eksisteeris veel üsna hiljuti. „Freedom convoy“ ehk vabaduse kolonn on leidnud toetust üle kogu maailma. Rekajuhid on kogunenud protesteerima väga paljude riikide pealinnadesse. Protesteerima selle vastu, et valitsused on ületanud oma volitusi.
Paljud lääne inimesed suhtusid enne pandeemia puhkemist vabadusse kui millessegi enesestmõistetavasse. Pandeemia tõmbas maailma tegemistele järsult pidurit. Lootus on asendunud sügava meeleheitega ja kõikjal valitseb hirm. Tegemist ei ole süsteemi rikkega, tegemist on orkestreeritud tegevusega. Võimulolijad suruvad seda väga teadlikult peale. Miks? Sest – nagu teadis hästi ka Stalin – hirmu all elavat ühiskonda on lihtsam kontrollida. Hirmu all elav ühiskond ei taha kunagi kuhugi liikuda, hirmu all elav ühiskond on kuulekas.
Ent, nagu on näidanud Kanada veokijuhid, me ei pea kartma. Kartmise asemel tuleb olla vapper. Me peame olema tegusad, informeeritud ja teadlikud sellest, et meid kuritarvitatakse. Meil on kaks võimalust – kas alluda ja leppida või ajada selg sirgu ning teha end kuuldavaks.
Allikas: Epoch Times