Kolumnist Karl Olaf Rääk kirjutab sellest, kuidas poliitikasse on kaasa haaratud filmikunstist tuntud hirmutamine zombidega, kusjuures nendeks on sätitud poliitilised vastased – nii ka Eesti vasakliberaalide poliittehnoloogilistes võtetes.
“Läbi aegade on filmitegijatele meeldinud linastada süngeid lugusid sellest, kuidas inimeste teadvuse võtavad üle kurjad viirused, tulnukad või vaimud. Ekraanil taaruvad kampadena inimesed, kes on minetanud nii mõtlemisvõime kui muud inimlikud omadused. Neil on kombeks rünnata neid väheseid, kes nakkusest puutumata jäänud ja üritada neid endasarnaseks muuta.
Nii ebareaalne kui see ka ei näi, hetke maailm paistabki selline olevat. Arvan, et paljud küsivad endalt, kas meid ümbritsevad inimesed on mõistuse kaotanud?
Mõnes mõttes jah, teises mõttes ei.
Inimkonda on läbi ajaloo saatnud massilised mentaalsed nihked. Olgu need siis nõiajahid või massihüsteeria puhangud, mille käigus nunnad näuguvad pidurdamatult või linnakodanikud tantsivad, kuni surnult maha kukuvad. Variatsioone on palju. On nähtud ka massieufooriat ja karjakäitumist, nagu Saksa- ja Venemaal enne Teist Maailmasõda.
Tänapäeva psühholoogia tunneb sotsiaalse ning moraalse paanika mõisteid.
Sotsiaalne paanika on inimeste grupi hulgas leviv hirm mingite nähtuste ees, nagu spioonid, tulnukad või kurjad klounid. Huvitav nende nähtuste puhul on see, et koos haiglase hirmu kasvuga hakkavad inimesed neid ka päriselt nägema. Näiteks viimase aja trend Ameerikas on, et enne Halloweeni sagenevad inimeste teated hirmuäratavate klounide nägemisest. Sotsiaalne paanika tekib reeglina iseenesest ja levib kontrollimatult.
Moraalne paanika kujutab endast mingi sotsiaalse grupi teadlikku demoniseerimist ja massihirmu üles kütmist. Moraalse paanika mõiste tõi psühholoogiasse kriminoloog S. Cohen.
Moraalne paanika on olukord, kus avalikkuses üles köetud hirmud ja võimude jõuvõtted ületavad ebaproportsionaalselt reaalset ohtu, mida kurja haudumises süüdistatav isik või isikute grupp kujutada suudab. Moraalne paanika on teadlikult esile kutsutud.
Moraalse paanika on kasulik nii võimudele, korrakaitsejõududele kui massimeediale. Võimude ja massimeedia vahel valitseb sümbioos, kuna meedia annab poliitikutele ning võimuesindajatele võimaluse oma retoorika levitamiseks, hirmunud rahvahulkade tähelepanu aitab meedial aga reklaami müüa.
Moraalse paanika hoog algab tavaliselt sellest, et kallutatud meediakampaania aitab tekitada hirmu, kinnistada stereotüüpe ning lõhestada ühiskond mingite parameetrite järgi. Olgu need siis päritolu, rass või poliitilised eelistused.
Coheni järgi on moraalsel paanikal kolm selgelt eristuvat omadust.
Esimene neist on fokuseeritud tähelepanu rahvavaenlasena eksponeeritavate isikute tegelikele või väljamõeldud tegudele. Nad on alati milleski süüdi. Kõik, mida nad teevad või ei tee, on halb.
Teiseks näidatakse kujuteldavat ohtu alati palju suuremana kui see tegelikult on.
Kolmandaks, hirmukampaania intensiivsus kõigub suure amplituudiga. Ühel hetkel on kogu meedia täis juttu sellest, kui kohutavat ohtu mingi seltskond kujutab, järgmisel hetkel ei huvita see enam kedagi.
Viimase sammuna viiakse kunstlikult tekitatud hirmulaine harjal sisse mingi reegel või seadusemuudatus, mis on ebaproportsionaalselt piirav ja karistav. Moraalset paanikat kasutatakse senise olukorra säilitamiseks, kui mingi kildkond tajub ohtu oma positsioonile ning harjunud elustandardile.
Patuoinaid käsitletakse massimeedias ilma pooltoonideta. Nad on jäägitult halvad. Uudised on tavaliselt täis valesid ja faktide mahasalgamist. Info on alati esitatud sellise nurga all, et patuoinad paistaksid võimalikult halvas valguses. Patuoinaid kaitsvad või õigustavad avaldused ei leia meedias kajastamist.
Meedia võimendab ning kinnistab eelnevalt tekitatud negatiivset kuvandit. Tehakse küsitlusi, esinevad murelikud spetsialistid. Tehakse tänavaküsitlusi, kus välja valitakse need näod rahva hulgast, kelle öeldu meedia agendaga sobib.
Moraalne paanika annab osadele poliitikutele võimaluse patuoinaid nuhelda ja särada selle käigus moraali ja õigluse apostlitena, tõeliste rahva päästjatena, olgu nende reaalsed teod kuitahes negatiivsed.
Oma osa on moraalse paanika tekkimisel ka tavalistel inimestel. Paanikat õnnestub üles keerutada vaid siis, kui jätkub piisavalt inimesi, kes kunstliku hirmukampaaniaga ilma järele mõtlemata ja fakte kontrollimata kaasa jooksevad.
Kas tuleb kuidagi tuttav ette?”
*) Artiklis on kasutatud materjale artiklist “Moral Panic: Who Benefits From Public Fear?” Bonn, S.A., Ph.D., Psychology Today, 20.06.2015