Kui võimule tulid Kaja Kallas ja Reformierakond, oli nende esimene asi kärpepoliitika korras suurperedelt toetused ära korjata. Laste- ja peredevaenulikkus on saatnud viimase enam kui kolme aasta valitsusi järjekindlalt ja muutunud riiklikuks poliitikaks. Selle kaasosaline on ka poliitoravate võimupartner Eesti 200.
Koroonapiirangutest poliitikasse kolinud Irja Lutsar hõikab oma poliitkolumnis: “Lõpetame juba sündimuse suurendamise survestamise! Võiksime hoopis rohkem eakaid rakendada. /…/ Selle asemel, et klammerduda vaid sündide arvu külge, on meil kuldne võimalus teadlikumalt väärtustada ja rakendada eakama ühiskonna mõõtmatuid rikkusi.”
Ah et sündmuse survestamine tuleb lõpetada ja seda olukorras, kus aasta aastalt sünnib üha vähem lapsi, üha vähem läheb neid koolidesse ja üha vähem täiskasvanuna tööle?! Väga paljutähenduslik poliitprojektilt Eesti 200 olukorras, kus demograafiline olukord eestlaste jaoks üha halveneb ja nende asemele veetakse võõrsilt sisse odavtööjõudu. Eesti 200-st on pärit ka haridussüsteemi internatsionaliseeriv Kristina “Pastlad-ja-kannel” Kallas.
Arvestades valitsuse laste- ja peredevaenulikkust ütleb Lutsari sõnum üheselt: lõpetage laste jaoks raha küsimine, me nagunii seda teile ei anna! Ta käib selle välja lausa süüdistusena, soov, et sünniks rohkem eesti lapsi, olevat “survestamine”. Nii õigustab valitsus oma ükskõiksust või isegi vastumeelsust laste ja perede suhtes.
Samal ajal ei tunne rahamuret ükski MTÜ ega muu ühendus, kelle ideoloogia aluseks on lastest hoidumine (kui, siis need, kes jäid ilma USAID-i rahasüstidest): kliimavõitlejad, radikaalfeministid, geiühendused, karjäärinaised, sest lastetus on ka riiklik ideoloogia – soovitatakse ju lastest hoiduda Maa päästmiseks, väidetavalt polevat naised ka jalgadega sünnimasinad… õhkkond on muudetud lastevaenulikuks.
Raha ei pruugi muidugi sündimust tõsta, aga kui toetustega kasvõi kümme naist otsustavad julguse kokku võtta ja sellesse karmi maailma lapsi juurde sünnitada, on see raha kuhjaga asja ette läinud. Aga riik eelistab rahastada aborte…
Sündimuse kompensatsiooniks soovitab Lutsar “rohkem eakaid rakendada”. Et siis läbi nõukogude aja, taasiseseisvuse ja maksutõusuaegade väljateenitud vanaduspuhkus tuleks edasi lükata aega, mil lihtsalt enam ei jõua ja poekassast viiakse välja, jalad ees. Lutsar ei mõnita mitte ainult sünnitamiseas naisi, vaid ka vanureid, kes peaksid töötamist jätkama, kuigi kiirus ja silmanägemine pole enam see… Poekassades on ju näha, et vanemad inimesed pole teenindajana enam käbedad, nad saavad sellest ise aru ja tunnevad piinlikkust, kui järjekord takerdub.
“…meil kuldne võimalus teadlikumalt väärtustada ja rakendada eakama ühiskonna mõõtmatuid rikkusi…” Kui luulelised ja pateetilised sõnad… aga eakam ühiskonna osa on väsinud võitlemast ellujäämise eest, nad tahaksid vanaduspuhkust ja veel sellist, kus läbi elu saatnud kaaslasega hakatakse külastama maid, millest seni ainult unistati, nagu näidatakse Ameerika filmides.
Kuigi Lutsar räägib väga suuri sõnu eakate mõõtmatutest rikkustest, ütleb ta neile otse: ei mingit puhkust, kasige tööle, meil on teie tööjõudu ja maksuraha vaja, noored ju enam ei sünnita, sest nemad tegime kõigepealt tühjaks rahast ja soovist lapsi saada.
Ja sotsialistide häälekandja Eesti Päevaleht on pildiallkirjaks pannud: kui sünde on vähem, vajame vähem sünnitusabi spetsialiste, kuid see-eest rohkem eakate tervise varasalve tundjaid. Ehk siis “hea uudis”: kui sünde pole, siis pole vaja ka ämmaemandaid ja õdesid, saab nad saata vanemate inimeste südamestimulaatoreid korda seadma.
Sellised poliitikud on Eestil. Ja nii räägivad nad emadepäeva eel. Irjal endal jookseb Riigikogu palk ja tuleb riigikogulase pension…
Uued Uudised