Tartus plaanib linn Emajõe vabaujula kaasajastamist kogumaksumusega 830 000 eurot, ent küsimärgi all on parkimiskohad.
Tartu rannad-ujulad on suvel ülerahvastatud. Mis tähendabki seda, et ujulaid on juurde vaja. Ning loomulikult moodsaid ja linnalikke vabaujulaid, kuhu kõigil on hea juurdepääs. Sest Tartu on ju linn.
Renoveeritud ujula võib tuua ilusa päikesepaistelise ilmaga kohale sadu külastajaid. Tartu linna suurpered saavad siin veeta oma aega rannarõõme nautides, ent ei ole kuidagi mõeldav, et väikeste lastega oleks neil võimalik näiteks Annelinnast ratastega kohale tulla. Arvestades, et kaasa võetakse päevituslinad, käterätid, vahetusriided, rannapallid, kummirõngad, kühvlikesed, ämbrikesed, toidukorv jne. Suurpere kohaletulek jala või ratastega on välistatud, neile on kindlasti autot vaja.
Laste vabaõhu-spordiplatse on Tartus juba tehtud ja tehakse ka juurde. Aga need ei asenda ujulat.
Üldkasutatavad objektid (vabaujulad) peavad olema kõikidele linlastele vabalt ja piiranguteta juurdepääsetavad. Vastasel korral on nad selle-tolle grupi (pool)kinnised objektid, mitte üldkasutatavad.
Enamik linlasi kasutab liiklemiseks autot. Demokraatia põhiprintsiip nõuab enamuse huvide esikohale seadmist. Kõik muu on maskeeritud diktatuur.
Ka on meil täna suur hulk inimesi, kes ei soovi või kelle tervis ei luba jalgrattaga sõita, ega pikki maid kõndida. Eraldi tuleb mõelda pensionäride, invaliidide ning üldiselt tervisehädadega inimeste peale. Selliseid hädalisi tuleb meil aga järjest juurde ka noorte seas. Milline see koht peaks olema, kus nad oma tervist parandavad, kui mitte rannas, päikese ja värske õhu käes, kuuma liiva peal.
On äärmiselt ülekohtune, kui linn annab sellise signaali, et teie ei ole siia oodatud. Teie ei kõlba, minge näiteks Rahingele, kuna olete haiged ja kehvakesed. Et linn ootab ujulasse vaid terveid ja jalgrattaentusiaste.
Milleks ehitada randa, kuhu rohkem, kui pooltel linnakodanikel ei ole asja. Miks me käitume oma linnakodanikega nii julmalt ja võtame neilt ära sellise vaba aja veetmise võimaluse.
Linna raha kuulub kõikidele linnakodanikele, seega peab ka ligipääs olema kõikidele linnakodanikele. Neile kes tulevad ratastega, neile kes tulevad jala, neile kes tulevad ühistranspordiga ja neile kes tulevad autodega.
Milleks kiusata autojuhte? Milleks on vaja autod linnast välja saada?
Ei ole aus, et me kulutame linnakodanike raha vaid nende peale, kes kõnnivad jala, või sõidavad ratastega.
Merike Lumi, EKRE juhatuse liige, EKRE Tartu linna ringkonna esimees, Tartu linnavolikogu liige