14.07.2019
Kui inimene astub Emakese Looduse vastu, on ta kindel kaotaja.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, et inimene on asunud Emakese Looduse tarkust oma lollustega asendama – näiteks sooneutraalsust ergutades.
„Üha suurem osa maailma elanikkonnast on hakanud tasapisi aru saama, et Loodusega mässamine head nahka ei sünnita.
Osooniaugud, vihmametsade kadumine, meretaseme tõus või langus, liikide kadumine ja muud suuremad-väiksemad jamad on (vähemalt osaliselt) inimtegevusest tulenevad. Me hakkame justkui mõistma, et Looduse poolt mitme miljardi aasta jooksul sissetöötatud süsteem toimib ja sellesse vägivaldne sekkumine parimal juhul midagi head kaasa ei too, halvimal juhul aga on tagajärjed meie endi suhtes traagilised. Noh, justkui nagu hakkame seda hoomama …
Justkui. Aga siis…
Riikide, valitsuste, rahvusvaheliste organisatsioonide, suurte masside tasandil leiame ometi, et Loodus on mõnes teemas puhta loll ning on kulutanud miljoneid aastaid võika valeõpetuse elluviimisele. Kuigi meie oleme oma „õpetust“ testinud umbes kümme miljonit korda lühema aja jooksul, kui Loodus enda oma, oleme siiski sügavalt veendunud, et just meil on õigus ja Loodus eksib. Hoolimata isegi sellest, et läbi geoloogiliste ajastute ei ole Looduse „ekslikkus“ kuidagi silma torganud.
Peaaegu kogu eluslooduse kestmine tugineb kahel sool. Võib-olla mäletad ammusest kooliajast loodusõpetuse tunnist selliseid asju, nagu tolmukatega isasõis ja emakaga emasõis. Ei mäleta? Hüva, siis võta teadmiseks, et ka taimedel oma sooline jaotus olemas.
Jah, eksisteerib ka mittesugulist paljunemist, vegetatiivset ja eoselist. See puudutab selliseid elusolendeid, nagu seened, käsnad, bakterid ja veel mõned, kellega me reeglina ennast võrdlema ei kipu.
Vähegi kõrgemal arengutasemel loomsed (ja ka taimsed) organismid on jaotunud kenasti kaheks – „tüdrukuteks ja poisteks“.
Reaalsusega haakumatu kõrvalteemana võiks muidugi filosoofiliselt arutleda, kas see on ikka kõige pädevam viis liikide kestmiseks ja arenemiseks või oleks teoreetiliselt ka jätkusuutlikumaid variante võimalik välja mõelda. Aga see jääkski vaid vaimu värskendavaks teoretiseerimiseks, kuivõrd reaalsus on just selline, nagu ta on.
Kuid midagi vaimu värskendavat ei ole selles, kui niisuguseid arutlusi hakatakse pidama tõsimeelselt ning üritatakse ka ellu viia. See ei ole enam isegi naeruväärne, vaid suisa ohtlik.
Meie süsinikupõhine elu vajab püsimiseks hapnikku. Kujutlege nüüd, et me üritaksime saavutada hapniku asendamise … noh, näiteks lämmastikuga. Lämmastikku on Maa atmosfääris oluliselt rohkem, kui hapnikku. Paneme oma organismid tööle puhtalt lämmastikupõhiselt! Kestame kauem. Ja jätame hapniku primitiivsematele olevustele, jagub nii ka neile rohkem. Teeme ära?
Karta on, et selliste plaanidega avalikult ja tõsiselt välja astuvad poliitikud või teadlased sooritaksid tõenäoliselt oma sotsiaalse enesetapu.
Kuid õõvastavalt absurdsel moel õilmitseb täiesti edukalt teine TÄPSELT SAMA JABUR teooria – idee sellest, et jätame primitiivse kahesoolisuse alamatele organismidele ning sammume uhkelt edasi sootu looduse kroonina.
Kuigi pisut-pisut mõtlevale inimesele peaks selge olema, et kui Looduse poolt hapnikku hingavaks ja kahesooliselt sigivaks organismiks loodud olevus otsustab enam hapnikku mitte hingata, siis see liik lihtsalt lakkab olemast. Ja täpselt sama juhtub, kui see olevus otsustab vastandlikud sood kaotada.
Kui keegi ütleb „Ma olen kümme aastat nii teinud“, siis ei pruugi teda automaatselt uskuda. Äkki tegi kümme aastat valesti?
Kui aga keegi on midagi teinud mitu miljardit aastat, siis ilmselt oleks siiski põhjust tema kogemust usaldada.“