Emakeelepäeva intervjuus tuleb juttu sellest, et inimene kasutab keele ületamatutest võimalustest umbes 10%, nagu väidetavalt ka muudest endale antud kõikvõimsustest, ametnike keelest, ametnike ajalehtedest, keelerikkusest, luule varjundirikkusest ja paljust muust. Küsib Sven Sildnik ja vastab Piret Bristol, kes tutvustab ennast nii:
“Mu esimene raamat ilmus aasta enne sajandivahetust. Praeguseks olen kirjutanud proosaraamatuid juba rohkem kui luulet, millega alustasin. Vabakutselise kirjaniku elu alustasin viis aastat enne seda, kui ilmus mu esimene luulekogu “Murdumismärk”, mille kaanel on muuseas fragment Karja kiriku bareljeefist. Ka paegu olen vabakutseline, leiba olen teeninud veel keeletoimetajana päevalehes ning eesti keele õpetajana.
Olen olnud kirjanike liidu Tartu osakonna esimees aastatel 2011-2014. praegu õpin transpersonaalset psühholoogiat ja hüpnoosi ning peale raamatute kirjutamise tegutsen terapeudina. Elan Tartus, kuid olen pärit Põhja-Eestist Raplast. Mu olulisemad raamatud on romaanid “Sajandi öömajad”, “Sõud”, “Maailm, mis on hea” ja “Päikesepoolses toas”, luulekogudest oli viimane “Lilled Vabakal”. Praegu on töölaual romaan “Surmavari”.
Mida on teil öelda tänase sünnipäevalapse Kristjan Jaagu kiituseks?
Kui Eestis ja eesti kirjanduses üldse keegi, siis just Kristjan Jaak Peterson sümboliseerib mulle lihaks saanud sõna “täis armu ja tõde”. Ta on suur sümbol – lahutamatu Jaak Soansi ja Allan Murdmaa monumendist koos tohutult mõjuva paigaga Tartus Toomemäel. Suured sümbolid pole niivõrd jäljendamiseks kui oma ellu integreerimiseks.
Olin 18-aastane, kui pärast ülikooli eesti filoloogia sisseastumiskirjandit läksin tema kuju juurde, viisin sinna lillekimbu ja ütlesin talle mõttes, et kui ma Tartusse jääda ei saa, ootab mind samuti surm noores eas, ja mõtlesin seda väga tõsiselt. Olen sellest ka mujal kirjutanud, ent jah, K. J. P. täitis mu soovi.
Milleks on keel hea, täpsemalt eesti keel, milleks ta kõlab, milleks ei kõlba, millised on keele kohta käivad kuulujutud ja eelarvamused?
Alustades pika küsimuse lõpust, siis kuulujutud ja eelarvamused toovad meelde kohe, et kui oled kirjanik, siis kirjutad kõike üles, “Kas kirjutad mu elu üles, tead, kui huvitavat elu ma olen elanud, sa tahad sellest ju raamatut kirjutada?!” küsib hääl rahva seast. See on üks põhilisi läbinisti ekslikke ja sagedasi eelarvamusi kirjanike kohta, et neil endal millestki kirjutada pole ja nad otsivad ainet.
Olen üldse pisut imestunud, et me räägime keele päevast jne., aga kas kirjaniku päev on ka olemas? Kuidagi välditakse meil elus inimest, kes muidugi on tülikas nähtus. Keel ja kirjandus on kõrgel tasemel, paremini ei saakski enam olla, aga kirjanikud ja ükskõik kes teised – parem ärgem neist rääkigem, eriti sellest, mis moodustab kirjanikuksolemise tuuma. Kui minna Kristjan Jaaguga otse inimolemise südamesse, siis tema noorelt ärasuremine inspireeris mind küll selleks, et elada ise pikk elu, ja osalt on see mul õnnestunud, olen temast igal juhul kaks korda vanemaks suutnud elada.
Keel on kõikvõimas, sõna on kõikvõimas, ja ma ei mõtle, et ainult eesti keel, vaid keel kui selline üleüldse, asjaolu, et me keeles mõtleme ja räägime ja oma tahet väljendame ja realiseerime. Keele ületamatuid võimalusi aga kasutatakse umbes 10% sajast, nagu väidetavalt ka inimene muid endale antud kõikvõimsusi alakasutab.
Milliseid probleeme ja kitsaskohti näed emakeele tänases seisus ja arengusuundades?
Probleemid, arengusuunad, kitsaskohad, seisud… Eks selles küsimuses peitub ka vastus. Armastatakse koledasti kantseliiti, koledat ametnikukeelt, ametnikuelukutse on muutunud ideaaliks, ametnikutöö kohaks, kuhu igatsetakse. Märtsikuu Müürilehte avades lugesin kuus esimest lehekülge üsna suure hoolega läbi, rohkem pole jõudnud, aga sealgi nägin, et ametnikud on endale lausa oma lehe teinud, ja seda ametnikukultuuri meil siis juurutatakse ja viljeletakse, kui nende oma keele sõnadega seda – toimuvat! – iseloomustada.
(Sulgudes lisan, et näiteks 80ndatel käis metsik võitlus sõnaga “toimuma”, mida vaevalt keegi peale minu ja veel mõne inimese mäletab, ja miks? Sest tegu oli jubeda ametnikukeele ilmumiga, ajalehed olid seda täis, ajakirjanikud kasutasid seda hullusti, tookord oli nende keelatud sõnade nimekiri lausa, mis kõik näitasid väga halba keelekasutust, aga et ma ise keele peale ei jäänud, ülikoolis, ma mõtlen, valisin hoopis kirjanduse, siis ma neid tänapäevaseid arenguid ei tea.)
Millise raamatu saaks kirjutada telekast loetud filmi subtiitrite keeles ja keda pakute selle raamatu autoriks? Millised võiksid olla selle raamatu tugevused?
Mõnel filmil on väga head subtiitrid – siinhulgas tervitan andekaid subtriitrite loojaid, kes tegid seda tööd ennemuiste tihti entusiasmist. On andetuid tõlkijaid, kelle supakad üldse filmiga kokku ei lähe ja veel hullem, on poliitkorrektsed. Eks supakad ja filmid on liikunud mu ellu telekast sõltumata.
Olen aastaid elanud telekata elu, vaadanud filme arvutist, aga kasutan subtiitreid eriti nüüd, AI ajal, arusaamist toetavana. Filmi vaatamisel ma tõesti ei mõtle (ka mitte kriitiliselt!) supakate peale, vaid võtan neist parima. Ma ei loe otseselt supakaid, vaid ma jälgin supakaid. Alati tasub võtta parim ja halvim jätta kahe silma vahele, sest kuigi olen olnud keele- ja sisutoimetaja, ei ole ma kunagi olnud kriitik ega liigu ringi hoiakuga, et kus viga näen, siis kohe tõttan kaeblema, vähemalt ise loodan! Kaugeks jäävad must alalised vigade parandused elus eneses, kuigi raamatut toimetades olen põhjalik – kes seda on kogenud, ilmselt ei vaidle.
Aga millise raamatu saaks teha – kahtlemata mu oma luuleraamatu. Kriitikud nagu kunagi Peeter Künstler on märkinud, et mu keel luules ei ole rikas, vaid varjundirikas, luules hindan peamiselt seda, mida väljendatakse, mitte hulle leide Wiedemanni sõnaraamatust, ise sõnu pähe ei õpi, uudissõnu väldin.
Wiedemanni sõnaraamatut nägin esimest korda meie ajalehetoimetuse kapis 1986. aasta sügisel, see oli hull defitsiit, mille enda eksemplari sain eelmisel aastal Tartust vene raamatute poest, mida pean üheks viimase aja kõige maagilisemaks seigaks – olin enne just mõelnud, et vaja mul seda on, aga kusagil seda ei liigu, nüüd aga vaatas see mulle selle poe riiulil vastu, nagu oleks äsja kirjastuse laost väljunud, puhas, uus ja odav!
Kirjutamist ma ei tee nagu tükitööd või üldse tööd, teen seda puhtast rõõmust ja inspiratsioonist, ja võtan siis vahel ka endale õiguse piirduda just nii väikese sõnade arvuga, kui suvatsen. Kui ma kunagi 90ndatel alustasin, siis inspireeris mind see vähene, mida ma ingliskeelsetest laulusõnadest aru sain – Yes ja KLF ja mis need minu lemmikkollektiivid olidki – ja see nihkunud arusaamine, mitte päris õiged tähendused olid mulle lummavad ja selle juurde olen jäänudki – vähem on rohkem.
Kas te loete mõnda autorit tema keele pärast või olete jätnud raamatu pooleli, sest keel on häirivalt väljakannatamatu?
Autorit loen ikka stiili ja selle pärast, mida ta öelda tahab, stiil ja keel on muidugi lahutamatult seotud. On autoreid, kelle keel on raskepärane ja täis nende enda leiutatud uuskeelendeid, kaldudes ka grafomaaniasse, mis enamasti on sõnaohter. Ka igreki ehk y kasutamine ü asemel tekitab mul enamasti lugemistõkke, mida harva (mõne erandiga) soovin ületada.
Luules loen kõike, sest raske keel võib muutuda takistuseks ainult sadade väsitavate proosalehekülgede puhul. Küllap kõik lugenud inimesed teavad, keda ma eestlastest selle all silmas pean. Toimetamata raamatu puhul olen ettevaatlik ja mõne toimetaja puhul olen ettevaatlik, Õnnepalu ja Kaplinski stiil on minu jaoks näited heast maitsest ja suures osas eksimatust tajust.
Mõni raamat on kohutavalt toimetatud ja sunnib ka pooleli jätma, seega internetipoest ma raamatuid kunagi ei osta, alati hoian käes, vaatan sisse ja loen mõne lause.
Milline on kirjaniku suhe keelega? Kas käib võitlus elu ja surma peale, meenutab see Püha Jüri ja lohe suhet või on keel pigem kirjaniku puudel, hellitatud ja kasutu lemmikloom?
Püha Jüri ja lohe suhe tundub täpsem, lahutamatu paar, pole ühte teiseta, mind minu loheta, minu võitlused jms. Aga on mitmesugust keelt, keele taga on minu jaoks seisund, milles seda keelt räägid, keel on alati kõvasti välja öeldu, kõneldud keel, seega loen tihti ka oma teksti enne diktofoni, siis litereerin, kuigi mitte alati.
Ümber kirjutades lisan nii mõndagi, mida rääkides ei tuleks, raamatus on aga sümbioos, nii üks kui teine, olen kirjutanud eri registrites ja eri stiile kasutades, aga siin on palju avastada, nii et kindlasti liigun edasi kirjutades ka uute teadasaamiste poole ja suhe lohega ei lõpe kunagi. Olen praktilise meelega kirjanik ja kui miski juba on, siis kasutu ta pole.
Mis ootab ees keelt masside uuel kodumaal – virtuaalreaaluses – emotikonide ja muude piltmärkide järjest suurema osakaalu ja kirjaoskuse süvenemise tingimustes?
Kasutan ainult seda naeratavat või naervat pilti, et oma sõnu teinekord pehmendada. Muude piltide – ütlen “emootikum” – sisusse pole süvenenud ja imestan natuke nende üle, kes neis orienteeruvad, on vaevaks võtnud end kurssi viia, on minu mõistes sellele aega raisanud. Mõnikord tuleb sünnipäevaks kelleltki täitsa mõistlikult inimeselt jada piltmärke. Kas on nende selline sõnum irooniline?
Pusin siis neis nagu segane tähendust otsides. Natuke tõsisemas tujus olles pean kirjaoskamatuse poole teel olevaiks neid, kes oma postitusi piltmärkidega sisustavad, vahel küsides endalt, kas on mõjuvaid põhjusi, miks inimesed tahavad tagasi lapsepõlvemaale. Kuid need on traumad, millega tegeletakse mujal kui (sotsiaal)meedias või emakeele päeval.
Kui suures osas kehtib tänapäeval väide, et kirjanikud loovad keele, mida me räägime?
On ka teine väide, et igaüks on looja. Suures plaanis on seegi tõsi, igaüks on suuteline midagi looma, ja kui ei, siis on küsimus puuduvas eneseusus või muudes psühholoogilistes põhjustes, keegi kellegi elu ei loo, kui räägime täiskasvanutest, keele loob keele rääkija. Tema kogemused, kui need tulevad loetud raamatutest, on kaasloojad.
Aga abstraktne kirjanik, eeldatavalt elus kirjanik, meie kaasaegne, sina ja mina – selles kohas räägin enda eest, loon keelt nagu iga teine rääkides, mõeldes ning kirjutades. Loomine pole ainus sõna, mida saab sel kohal kasutada – hoian keelt elus, kasutan ja täiustan. Häid arenguid toetan, halbu väldin, lihtne.
Keele loovad selles kõnelejad ja mõtlejad ning kui noored mõtlevad inglise keeles, pole midagi kasu sellest, et “kirjanikud loovad keelt”, vaid see on vastutus, mis selle lausega oleks justkui pandud üsna väikesele grupile (alla tuhande inimese Eestis), ja ma ei arva, et nii päriselt on või et seda väidet tuleks kuidagi põlistada. Kui kohendan seda lauset oma mõttemaailmale vastavaks, siis “keel loob end ise” oleks ehk lähim minu maailmakirjeldusele vastav lause.
Kas vihakõne ja muude tsensuurimeetmete mõju keelele võib mingis mõttes olla ka rikastav?
Öelda võib ükskõik mida, ja selle eest ma seisan alati, et kõike öelda võiks, aga et vabaduse äravõtmine rikastab ja vägivald rikastab, pole praegu enam naljakas, sest oleme seda kuulnud liiga kaua ja näinud selle rakendusi. Seega olen lihtne ja meenutan, et vene ajal tsensuur muutis väljendusviisi keeruliseks, mõistmine rikastus jne., aga kui mäletada üürikest vabaduste aega üheksakümendnatel, kui me sellest kõigest vabanesime ja tsensuuri üle parda heitsime, siis oli ikkagi väga ilus ja hea tunne.
Samas pärinevad ka kõige jubedamad keelearendused üheksakümnendatest, kus keelt leiutasid nii targad kui rumalad, andekad kui juhmakad, ja sama palju kui ilusat tehti ka koledat, labast ja lolli.
Ainus idee, miks piirangud (kitsamalt tsensuur) keelt ja maailma “rikastavad”, on oletus, et surve ja kannatused toovad välja inimeses parima (vahel) ja viivad elu edasi, samas tekitades ka valu ja draamat, ja siin saab ainult jumal öelda, kas raamatupidamine on päeva lõpuks tasakaalus või mitte.
Millist mõju meie mõtlemisele omab vasakagitaatorite uuskeel kõigi oma kvääride, toksiliste maskuliinsuste, inimtekkeliste kliimamuutuste, sotsiaalsete sugude, kaasamiste ja muu sarnasega?
Kui ma ütleksin, et see mõju – hüpnootiline mõju, mis seadistab inimesed ühetaoliseks massiks ja paneb neid tegema asju, mida nad üksi kindlasti ei teeks, andes neile teatud vabandused üle astuda iseendast ja soojendava grupikuuluvuse – tuleks mingitest bürokraatlikest sfääridest nii ehk teisiti, siis justkui pisendaksin seda reaalsust, mis siin parasjagu on.
Aga igal ajastul on oma bürokraatiakeel, vabamal ajastul aga ei hakka see nii silma ega muserda vaimu. Vanasti ajakirjanike liidu kord kuus koos käiv keeletoimetajate sektsioon muud ei teinud, kui nuhtles kantseliiti ja taotles puhast ajakirjanduskeelt, ajakirjandus oli aga ka kompartei ametnike mõtete tribüün. Rahvas tookord peaasjalikult naeris selle komparteilise keele üle.
Nüüd aga on ametnike sõnad saanud aujärjele, mida pole enne nähtud. Mõju mõtlemisele on näha rohkem sellest, mis inimesed teevad, mitte sellest, mida nad räägivad.
Milleks keel, kui inimestel kas pole enam midagi öelda või nad ei julge seda teha?
Arvan, et keel on teinekord ka võimetu kõike edasi andma, aga samas on kõige lihtsam ja käepärasem viis kommunikatsiooni edendada, omavahelise mõistmiseni jõuda. Kui teisi vahendeid ei osata kasutada ja mõtteid ei loeta. Minul on midagi öelda ja mina julgen seda teha ja selleks ta mul ongi, aga kel on probleemid, ladugu emootikume, ilmselt piisab sellestki ja õnn kaasa.
Õelge midagi ilusat?
See on soov, millega ikka siin-seal seltskondades välja tullakse, ja vahel harva on soovijal selleks ka intiimsem põhjus, hingeline hädaolukord, enamasti on see aga kirjanikule avalikkuse ees esitatav mõnevõrra leierdatud tüüpküsimus.
Meenub Peet Vallaku jutt “Maanaine”, mida minuaegsed koolilapsed on ehk lugenud, mille õpetlikku sisu on tüütuseni lahatud, aga neile, kes ei tea, siis maanaine Reet kirjutas selles loos pika mõtlemise peale, saanud poemüüjalt tindi ja sulepea, paberile tolleaegse põhimõiste “suur reheahi”.
Ma ei saanud tookord lapsena õieti aru, mis moraal seal ikkagi oli: kas tark maainimene võtab põhiväärtused niimoodi kokku ja selgub eestlase tõde? Minul sellist baasmõistet ei ole. Aga kui valida üks sõna, siis võiks see olla “vabadus”.