Emakeelepäeval on kummastav lugeda mõningaid arvamusi eesti keelest ja eestlusest. Jutt käib saatest “”Spordis ainult tüdrukud” | Kas Eestit esindav sportlane peaks rääkima eesti keeles?”
ERR kirjutab: “Raadio 2 ja ERR-i sporditoimetuse taskuhäälingu “Spordis ainult tüdrukud” 40. osa pühendasid saatejuhid Debora Saarnak ja Maarja Värv emakeelepäevale. Külas on jalgpallitreener ja endine jalgpallur Anastassia Morkovkina, ujuja Eneli Jefimova, ratsutaja My Relander ja Eesti Olümpiakomitee kommunikatsioonijuht Merili Luuk.”
Anastassia Morkovkina leiab, et eesti keelt ei pea tingimata oskama, aga eestlane saab ikkagi olla.
“Teate, ma tean ja tunnen inimesi, kes põhimõtteliselt ei räägi üldse eesti keelt, aga nad on väga uhked ja nimetavad ennast eestlasteks. Me keele pärast põhimõtteliselt ei pea panema vetot inimestele, vaid mis ta ise tunneb tegelikult ja kuidas ta väljendab seda. Mina arvan niimoodi, et kui sa võtad särgi, kus on Eesti logo, kui sa paned selle särgi selga ja kui sa lähed uhkusega esindama Eestit ja sa tood midagi, sa võidad, siis mis vahet siin on, mis keeles sa räägid?”
Huvitav, kas Morkovkina ajaloolisel kodumaal saab sportlane vene keelt oskamata Venemaad esindada ja ennast venelaseks nimetada? Kuigi jah, mustanahalised Kubani kasakad neil juba on…
Teised naissportlased leiavad, et eesti keelt “võiks osata” – kuigi põhiseaduse järgi PEAKS riigikeelt oskama.
“See oleks lahe, kui Eesti sportlased, kes ikkagi esindavad Eestit, oskaks eesti keeles oma kommentaare jagada.” Eneli Jefimova.
My Relander: “Minu arust küll, jah. See on ju austus ja sa pead ju suutma kommunikeerida ka oma riigi inimestega. Eestis on siiski ainult üks ametlik keel, siis võiks ju osata.”
Mis emakeelepäevast me enam räägime, kui Eesti raadiosaadete läbivaks tooniks on see, et noh, seda aborigeenide keelt võiks nende meeleheaks pisut purssida? Isegi kui eesti keeles rääkimist toetatakse, käib see kuidagi mõnitavalt: võiks ju osata…
Uued Uudised