YouGovi uuring näitab rekordilist pessimismi Saksamaal – aga poliitilisi muutusi pole (just nagu Eestiski – toim.).
Autor: Boris Reitschuster
“Asi pole selles, et inimesed seda ei näeks. Pigem vastupidi. YouGovi uue uuringu kohaselt eeldab 55 protsenti sakslastest, et majanduslangus jätkub. Ainult 14 protsenti usub paranemisse. See on riigi jaoks sünge, isegi katastroofiline diagnoos – ja samal ajal märk reaalsustajust napil enamusel, mida vaevalt oleks osanud oodata, arvestades asjaolu, et repressioonidest on saanud meedias ja poliitikas uus juhtiv religioon ning et neid jutlustatakse iga päev, isegi ajupesuni. Kuid reaalsus on tõsisem.
Saksamaa on ainus tööstusriik, mis on juba kolmandat aastat järjest majanduslanguses. Majandusprognoosid on sama sünged kui meeleolu. 55 protsenti ootab jätkuvalt majanduslangust, 25 protsenti arvab, et see jääb samaks – st halvaks. Ainult kuus protsenti usub kasvu.
Numbrid on karmid: 71 protsenti on föderaalvalitsusega rahulolematud. 50 protsenti inimestest piirab end juba igapäevaelus, veel 17 protsenti näeb seda tulemas.
Aga just siit algabki tõeline skandaal: vaatamata sellele arusaamisele pole toimuval poliitilisi tagajärgi. Selle asemel valitseb kollektiivne apaatia. Allaandnud jätkamine. Sa hääletad parteide poolt, mis põhjustasid katastroofi – justkui oleksid piinajatega harjunud.
Psühholoogid räägiksid õpitud abitusest. Või Stockholmi sündroomist: veider refleks, mille puhul ohvrid samastuvad hirmust või sõltuvusest oma piinajatega – kuni nad usuvad, et on tema päästjad.
Võib-olla pead sa seda erinevust ise kogema, et seda mõista: erinevust kindlaks peetava õitsengu ja äkilise kokkuvarisemise vahel. Igaüks, kes on kunagi näinud terve süsteemi kokkuvarisemist, kuidas raha lakkab töötamast, võimud lagunevad, keegi ei saa enam aru, mis kehtib – teab, et see võib igal ajal uuesti juhtuda.
Kogesin seda ise Moskvas 1990. aastate alguses. Noore külalisüliõpilasena nägin täielikku kokkuvarisemist: majandus, administratsioon, ühiskondlik kord. Lugematute eksistentside häving. Tihti sõna otseses mõttes üleöö. Ja ma usaldan seda kogemust rohkem kui ühtegi valet lubadust stabiilsusest.
Võib-olla muudab see mind ületundlikuks. Võimalik. Aga ka ületundlikkusel võib olla oma koht – ühiskonnas, mis ohtlikult alareageerib. Pigem olen ma üks liiga paljudest, kes hoiatab, kui üks liiga vähestest.
Sest igaüks, kes pole midagi sellist kunagi kogenud – kes tunneb ainult illusiooni, et asjad „lähevad alati kuidagi edasi“ – usub, et status quo‘le pole alternatiivi. Ta usub – vähemalt emotsionaalsel tasandil, isegi kui mõistus ütleb teisiti –, et tõeline süsteemi kokkuvarisemine on võimatu, sest see asub väljaspool inimese enda elu reaalsust.
See loob ohtliku alatundlikkuse: kuigi faktid on pikka aega olnud äärmiselt murettekitavad, puudub kujutlusvõime mõeldamatu jaoks. See on tänapäeval ehk suurim oht.
See peegeldub selles, et enamik kodanikke näeb ja tunneb, et kõik laguneb – ja valivad taas lagunemise pakkujad. Ilmselt puudub paljudel inimestel usk omaenda tajusse – pole ime, arvestades peamise meedia igapäevast ajupesu ja nende lepitus- ja tähelepanu hajutamise kartelli. Nibelungide lojaalsust neile, kes kannatuste eest vastutavad, võiks ajalooliselt tõlgendada autoritaarse riigi järelmõjuna.
Võib-olla on see lihtsalt kurnatus – see sügav, halvav kurnatus, mis tuleneb süstemaatilisest demoraliseerumisest. Lagunemisest, mille Stasi kunagi täiuslikuks viis: sihipärane ebakindlus, pidev kognitiivne dissonants, tunne, et nagunii ei saa midagi muuta. Just selline sisemine lagunemine on taas juurdunud – kasutades teisi vahendeid. Angela Merkeli ajal, kes oli naine SDV laienenud võimuringist, sai temast poliitiline printsiip: leebe, aga süstemaatiline.
Kuid isegi kui mõned asjad on sarnased SDV ja selle viimase faasiga, on üks erinevus ilmne: vaevalt keegi seal tõsiselt uskus riikliku narratiivi. Seda arutati suletud uste taga, tehti nalja ja kritiseeriti. Tänapäeval näib see topeltpõhi sageli puuduvat. Paljud ei arva, et valitsusel läheb hästi – aga nad usuvad niikuinii, et alternatiivi pole. See on peenem, aga võib-olla ka hävitavam mehhanism.
Nii muutub vaikne kahtlus halvavaks tagasiastumiseks – ja läbikukkumisel pole tagajärgi. Poliitiline kast, mis on ammu kaotanud igasuguse legitiimsuse, jääb puutumata – tänu apaatiale, mille nad ise lõid. Patsient tunneb haiguse ära – ja lamab ometi liikumatult voodis. Sest arstid, kes teda valesti kohtlevad ja veenavad teda tervena olemises, on teda juba ammu treeninud uskuma tervenemisse.
See oleks edasiminek, kui pettumus suudetaks muuta eemaldumiseks. Kui arusaam „Asi läheb hullemaks“ viiks küsimuseni: kes on vastutav? Ja seejärel reaalse alternatiivini. Aga seda ei juhtu. Selle asemel tehakse tagajärjed väikeseks, neid silutakse, kirutakse – aga neid ei muudeta.
Võib-olla ongi see tegelik langus: mitte majanduslik, vaid intellektuaalne. Usu kadumine, et midagi saab muuta. Et tasuks ehk mõelda, hääletada ja tegutseda vastuvoolu.
Kui ühiskond lakkab lootmast, pole see enam ohus – see on juba langenud.
Allikas: reitschuster.de