23.11.2020
Kui peavoolumeedia ei valeta, siis jätab ta kindlasti midagi rääkimata. Pilt on illustratiivne.
Eesti Meediaettevõtete Liit kritiseerib peaminister Jüri Ratasele saadetud avalikus kirjas justiitsminister Raivo Aegi soovi uurida ajakirjanike tegevust ametist taandunud Mailis Repsi autokasutuse uurimisel.
Arutlemata meedia ja justiitssüsteemi kokkupõrke üle üldse, tuleks küsida: miks kardetakse Eestis nii hullusti oma tegevuse uurimist? Jutt käib ju ennekõike sellest, kas ajakirjanikud käitusid lapsi jälitades õigesti – just laste seisukohast lähtudes.
Oleks ju õige, kui meedia tegevusele tuleks hinnang ja veel parem, kui see oleks neid õigustav. Aga praeguses olukorras, kus meedia ei luba üldse enda tegutsemisruumi kontrollida, näib, et ajakirjanikel on, mida karta.
Eestis läheb kõik kuidagi tagurpidi – selle asemel, et referendumil mehe ja naise abielu tulevik kogu rahva osalusel selgeks rääkida, tehakse kõik selleks, et sellist võimalust rahvale üldse mitte anda. Ka Jürgen Ligi ei taha mitte oma tegevuse avalikustamist ministrina, et asjaga ühele poole saaks ja tema õigus jalule tõuseks, vaid hoopis jätkuvat varjamist.
Meedia võiks ju lubada selle ülevaatamist, et kas jälitustegevuse põhimõtteid nende poolt üldse rikuti või mitte, ja kui nad on ise selles veendunud, et nad on kõike õigesti teinud, siis saaksid nad pigem plusspunkti.
Sellesama Õhtulehe suhtes tuleks ära märkida, et nad kasutasid Martin Helme suvemajast valeloo kirjutamisel nii ebaõigeid andmeid kui ka rikkusid eraomandi privaatsust, pildistades maja drooniga. See vahejuhtum näitab, et meediat tulebki kahtluste korral kontrollida, sest eetiline tase on Eesti ajakirjanduses olematu.