03.06.2015
endel
Suurimad põgenike sünnitajad on sõjad ja selles tulenev, k.a. majandusraskused. Mõistan hästi Vahemere äärsetele riikidele põgenike poolt tekitatud probleeme ja mõnes mõttes olen solidaarne nende probleemide lahendamisele, kuid meil Eestis on omad probleemid, mis vajavad samuti lahendamist.
See, et lääneriigid võtsid vastu meie põgenikke peale II maailmasõda, pole tookordne olukord võrreldav praegusega. Eestlaste põhiline soov oli siis põgeneda Nõukogude hirmutegude eest, mida oli varem kogetud. Peale eestlaste oli arvukalt ka teiste rahvuste esindajad, kes ei soovinud jääda repressioonide küüsi. Üleilmne avalikkus oli tookordsete põgenike poolel. Põgenikeprobleemi lahendamiseks oli moodustatud mitu rahvusvahelist organisatsiooni, näiteks Ühinenud Rahvaste Abistamise ja Taastamise Administratsioon (UNRRA). Nõukogude Liit nõudis peale sõda anastatud territooriumil elanud inimesi tagasi. See oli tõsine probleem. Mõni riik isegi osa inimesi andis. Kuid USA ei tunnistanud kunagi Balti riikide okupeerimist ja seepärast Nõukogude Liitu inimesi tagasi ei saadetud. Vastupidi, 1947. a andis USA president Harry S. Truman välja seaduse Ida-Euroopast veerandmiljoni DP (emigreeruma sunnitud) vastuvõtmiseks. Kaasa aitas ka tookordne olukord, et peale sõda vajati läänes sõjapurustuste taastamiseks töökäsi.
Sarnaseid tingimusi põgenike vastuvõtuks momendil ei eksisteeri. Põgenike arv on võrreldes II mailmasõja järgsega kordades kasvanud ja on ületanud juba 50 miljoni piiri. Kuid on tekkinud ka oht neid põgenikke vastu võtta. ISIS (Iraagi ja Levanti Islamiriik) on väitnud, et kasutab põgenikke ära selleks, et oma võitlejaid Euroopasse saata ja siin terroriakte korraldama hakata. Kahjuks põgenikke vastuvõtvad politseinikud ei suuda terroriste üldmassist eristada. Sisserännanud terroriste on juba mõnes Euroopa riigis ka tabatud. Teine küsimus on majanduspõgenikud, mis ka mõistetav. Postimehes oli hiljuti lugeda, et Keenia jooksja teenis põldu rohides päevas ühe euro. Kindlasti selline madal sissetulek sunnib põgenikke Euroopasse parema elu otsingule tulema. Vaevalt praegune isikute sobivuse kontroll ehk skriinimine on võimeline eristama kõigi põgenike usaldusväärsust, kuigi peaks.
Soome näidete varal võib öelda, paljud Afrikast tulnud ei soovigi töötada, vaid leiavad mugavama olema ära elada elatusrahadest. Praegune põgenikke aitav süsteem
suurendab põgenikke voogu, sest informatsioon hea elu võimalustest Euroopas levib.
Eestis on 1,3 miljonit elanikku ja neist 90 tuhat ei oma kodakondsust ehk neid võib julgelt lugeda mitteintegreerunuiks, 122 tuhat on teiste riikide kodanikud, kellest paljud pole samuti eesti ühiskonda sulandunud. Peame pidevalt kuulama suure naaberriigi etteheiteid, et meil on palju mittekodanikke. Vajaksime selles plaanis samuti toetust, kuna meil on piisavalt mittekodanikele lisaks ka palju sisserännanuid.
Aegade jooksul võib maailma riikidest väljaränne tõusta väga suureks. Mis tähendab sarnase pakutud kvoodi süsteemi rakendamisel, et eestlasel on lähitulevikus oht jääda vähemusse omal maal.
Peale põgenike, on Eesti probleem madal sündivus ja väljaränne, mis võib tulevikus saada meie pensionisüsteemile saatuslikuks. Peaksime nende küsimustega intensiivsemalt tegutsema, mitte põgenikekvoodi muutmise küsimusega, et neid ikkagi vastu võtta. Kas neid paigutada Narva või Valka, kus selleks vastavad võimalused, on mõnes mõttes problemaatiline. Mingi kogukonna loomine kusagil, on veidi ohtlik integreerumise suhtes. Mäletan Tallinna Merekoolis õppimise ajal, kus üks Peipsiäärne Gorjunovi nimeline vene poiss väitis, et nemad pidasid eesti poistega erimeelsuste pärast ühiskonda, tihti kaklusi. Peipsi äärde toimus Venemaalt vanausuliste ümberasumine juba 17. sajandi lõpust, aga venemeelsus pole sealt kuhugi kadunud. Erinevate kultuuritaustaga inimeste sulandumine ühiskonda pole lihtne. Minu ühel tuttaval oli suur armastuslugu somallannaga, sündis ka järeltulija. Kuid nende kooselu kestis vaid veidi üle aasta. Põhjuseks erinevad kultuuritaustad.
Miks tänapäeva põgenikevool on tekkinud? Võtame Liibüa, kust lähtub üks peamisi paadipõgenike laineid. Liibüa territoorium on 1759540 ruutkilomeetrit. Elanikke elab selles suures kõrberiigis 6,4 miljont. Seal on üle 150 hõimu või klanni. Kolonel Muammar Gaddafi (1942-2011), kes valitses riigis 41 aastat, suutis jõhkra režiimiga tagada korra riigis, mida polnud enne suutnud ei Türgi ega Itaalia suurvõimud. Tänu naftarikkusele (17. riik maailma naftatootmises) lõi Gaddafi soodsa sotsiaalsüsteemi (tasuta arsiabi ja haridus, üürivabad korterid jm), SKP oli Afrika kõrgeim, mis ei meeldinud ärihaidele, kes ihkasid juurdepääsu Liibüa naftavarudele. Neid soosisid mitmed poliitikud eesotsas Prantsusmaa president Sarkozyga. Ta oli saanud ka meelehead Gaddafilt, mida ta ei suutnud heastada ja oli üks algatajaid Gaddafi kukutamiseks, millega saadi ka hakkama. Nüüdseks on Liibüas vallandunud kaos, hõimuklannid võitlevad jälle omavahel, paljud inimestel pole enam sissetulekut ja otsitakse võimalust maalt põgeneda. Naftatoodang on langenud 1,3 miljonilt barrelilt päevas 100 000ni.
Sellised olukorrad on tekitatud ka mujal, olgu selleks Iraak või Süüria. Lubadakse luua demokraatlik kord nendes rikaste maavaraga riikides. Aga kus on tõsised puudujäägid demokraatiaga ja inimesed elavad suures viletsuses nagu Põhja-Korea, sinna korda looma ei kiputa.
Kreeka inimeste keskmine pension pidi olema 930 eurot kuus, aga minul on ainult 375, kuigi töötasin ligi pool sajandit. Kahjuks jäi minu tööaeg suuresti Nõukogude aega, seepärast selline väike pension. Aga ma ei nurise, töötan edasi ilma tasuta treenerina spordiklubis. Kahjuks spordiklubid elavad ära ainult projektipõhiste toetuste najal, tingimusel, et nende projekte toetatakse.
Arvan, et üks põhjusi, miks eestlased on vastu põgenike vastuvõtmisele, sest nähakse neis meie niigi väikese toetuse vähenemist.
Arvestades meie keerulist majanduslikku olukorda, ei toeta Kreekast tulevate põgenike vastuvõtmist. Saan aru Kreeka olukorrast, neil on probleeme oma maksusüsteemiga ja püsimisega eurotsoonis. Kuid siiski on nende elatustase meist tunduvalt kõrgem ja on lihtsam põgenikega arvestamisega. Ilmselt on need põgenikud Kreeka ühiskonda juba sulandunud. Arvan, et põgenikeprobleemi peaks lahendama need, kes selle on tekitanud. Kuidas, on iseküsimus, kas smuugeldajate aluste hävitamise teel, väljarände riikide majandusliku toetuse näol, väljarände teede blokeerimise abil või muul moel, kuid mitte põgenike paigutamisega nendesse riikidesse kelle elanikkonna enamus on suuresti nende vastuvõtu vastu.
Eesti abi põgenikriikidele võiks seisneda väljatöötamist vajavate abiprogrammide elluviimise abistamisel.