10.11.2022
Kaja Kallast ei saa tõsiselt võtta
Vandeadvokaat Leon Glikman kirjutas Postimehes, et Marko Mihkelsoni juhtumis seni avalikkusele antud põhjendused on olnud ebapiisavad ning võivad seepärast anda pinnast kahtlustele ebavõrdses kohtlemises.
„Sõna- ja infovabadus, mille sisuks on õigus avalikustada ja igaühe õigus saada teavet, on põhiseadusega sätestatud põhiõigused. Mida elulisem on teema ja mida mõjusama pädevusega isikut see puudutab, seda laiemad on sõnavabaduse piirid,“ kirjutas Glikman.
Seda kummastavam, et juristiharidusega peaminister Kaja Kallas, kes armastab korrutada, kui kõva advokaat ta on olnud, on poliitilisest mudamaadlusest nii pimestatud, et unustab seadused ja soovides isegi riigikogu saadikute, kel on seaduse järgi täielik immuniteet, tsenseerimist, nõudes seejuures näiteks riigikogu stenogrammide töötlemist või saadikute mikrofonide vaigistamist.
Kuigi osa Martin Helme sõnavõtust kolmapäevases riigikogu infotunnis võeti hiljem riigikogu stenogrammist välja, lisati see lõpuks siiski tagasi.
Helme tsiteeris Marko Mihkelsoni vastu esitatud hagiavaldust, kus oli detailselt kirjeldatud ebasündsaid pilte Mihkelsoni kasulastest. Sama teksti loeti ette varem Kuku raadios, kus see hiljem maha võeti ja saatesari üldse lõpetati.
Pangem tähele, Glikman rõhutab oma arvamusloos, et „kinniseks kuulutamise määrus paneb saladuse hoidmise kohustuse eelkõige menetlusosalistele ja kohtuistungil viibivatele isikutele“. Seega ei kuulu selle alla ei ajakirjanikud ega ka poliitikud, kes asjasse ei puutu!
Tunnustatud advokaat lisab: „Kui asuda seisukohale, et igasugune laste õiguste võimaliku rikkumiste kajastamine on keelatud, siis poleks üldse võimalik paljastada näiteks pedofiilia või lapsporno tootmise juhtumeid, kuna nende teemade esitelu pole võimalik ilma tõdemuseta lapsohvri olemasolu kohta.“
Loodetavasti ei võta pärast seda artiklit arvamusloo autorit ette advokatuuri aukohus.
Glikman toob sisse ka võrdluse oli kirjanik Kaur Kenderiga, kes süsteemiväline ning kriitilise sule ja võib-olla võimu vaatevinklist vaadatuna provokatiivse käitumise tõttu Mihkelsonile vastanduv isik. „Seetõttu ilmutasid õiguskaitseorganid Kenderi vastu väidetavat lapspornot puudutava alusetu kriminaalasja menetlemisel ülimat südikust, mis läks maksumaksjale maksma sellise kena kopika, mille eest oleks saanud mõnegi maakooli ära remontida,“ osutab Glikman.
Kenderile esitatud põhjendamatu süüdistuse ajendiks oli pedofiiliavastase õudusjutu avaldamine välismaal, kuhu Eesti seadused ei ulatu. Kuna Kenderi teose tegelane oli väljamõeldud, siis erinevalt fotode saagast oli kannatanu olemasolu ilmvõimatu, kuid seegi ei välistanud kirjaniku suhtes tehtud menetluslikke ponnistusi.